Hinge teekond omniversumis: George Kavassilase maailmapilt

Vestluse lähtekoht

Michael Salla tutvustab George Kavassilast inimesena, kes kirjeldab juba lapsepõlves alanud kontakte maaväliste olenditega. Sissejuhatuses mainitakse nii halle kui ka heatahtlikena kogetud inimesesarnaseid olendeid ja Galaktilist Föderatsiooni. Samuti viidatakse tema jutustustele Pentagonis toimunud küsitlemisest ning kohtumisest George Bush vanemaga. Salla tõstab esile ka Kavassilase õpetuse oma hinge äratundmisest, selle resonantsiga suhestumisest ning tema kirjeldatud hingelõksudest vabanemisest.

Vestlejad meenutavad, et kohtusid 2018. aastal Austraalias Gold Coastil ja tegid tollal lühikese intervjuu. Nüüd soovib Salla minna põhjalikumalt Kavassilase eluloo ja vahepeal arenenud arusaamade juurde. Esimene küsimus puudutab umbes kuue ja poole või seitsme aasta vanuses kogetud kohtumist hallidega.

Hirm, trauma ja raskused koolis

Kavassilas meenutab õhtut, mil ta lebas voodis ja valmistus magama jääma. Tema ema oli köögis ning kell võis olla umbes pool seitse või seitse. Ta kirjeldab, et kogu keha hakkas hirmust vibreerima, kuigi ta ei osanud seda tunnet tavapärase olukorraga seostada. Tema jutustuse järgi koheldi teda järgnenud kohtumisel halvasti ja tehti temaga katseid. Ta nimetab kogemuse tagajärjeks traumat ning lõhet oma teadvuses.

Enne seda peab ta end väga keskendunud ja kohalolevaks lapseks, kelle õpitulemused olid head. Pärast kirjeldatud sündmust muutus keskendumine raskeks ja klassiruumis istumine vaevaliseks. Ta seostab raskusi ka hilisemate kogemuste ja kooli maailmapildi vastuoluga: enda sõnul võis ta eelmisel ööl olla alusel teiste lastega telekineesi harjutanud ning järgmisel päeval kuulda tunnis teadusest hoopis teistsugust käsitlust.

Egiptusest Kreeka kaudu Austraaliasse

Salla küsib Kavassilase vanemate Egiptusest Austraaliasse kolimise ja perekonna vabamüürlike sidemete kohta. Kavassilas paigutab rände 1957. aastasse. Tema jutustuse järgi tuli vanematel Egiptusest lahkuda sealse võimuvahetuse tõttu; esmalt läksid nad Kreekasse ja mõni kuu hiljem Austraaliasse. Ta kirjeldab seda teekonda taustana sündmustele, mis tema arvates tõid hiljem tähelepanu ka temale.

Mõlemad vanemad olevat suutnud lugeda ja kirjutada viies keeles ning rääkida vabalt seitset keelt. Pikal merereisil Vahemerelt Austraaliasse märkas kapten isa oskust eri inimestega nende keeles suhelda. Isa sai seetõttu laeval tõlgi ülesande. Kavassilas jutustab sellest kui näitest isa võimekusest ja olukorrast, kus tema oskused äratasid teiste tähelepanu.

Perekonna sidemed ja väidetavad taustaprojektid

Hiljem liitus isa Kavassilase sõnul vabamüürlastega. Ta ütleb, et samasse ringi kuulusid ka tema onud ja et tegemist oli laiemalt perekonda puudutava seotusega. Üks onu olevat olnud Coca-Cola juht Kreekas. Kavassilas väidab, et vennaskond avaldas onule survet, millest too keeldus, ning vastuseks kahjustati mitme temaga seotud inimese karjääri. Tema sõnul puudutas see ka isa. Selles lõigus ei täpsusta ta, millist nõudmist onu täita ei soovinud.

Enne seda perioodi olevat isa töötanud kõrgetasemelistes operatsioonides ja projektides. Kavassilas toob näiteks kuus kuud Wright-Pattersoni lennuväebaasis Daytonis Ohios. Ta kirjeldab isa väga võimeka arvutispetsialistina, kes töötas tol ajal NCR-is ja osales samal ajal taustaprojektides. Tema enda seletuses tekitas just selline perekondlik keskkond eri osapoolte huvi ka tema kui lapse vastu. Perekonna ametialased ja organisatsioonilised sidemed on selles jutustuses seega raam, mille kaudu ta proovib oma kontaktikogemuste algust mõista.

Kavassilase seletus oma päritolule

Salla pöördub tagasi seitsmeaastaselt kogetud sündmuse juurde ja küsib, kas hallide huvi võis olla seotud Kavassilase perekonna või geneetikaga. Kavassilas vastab suguvõsaloo kaudu. Isapoolse liini puhul viitab ta umbes 1347. aastale ja esivanemale, keda kirjeldab Kreeka õigeusu patriarhaalse preesterkuningana. Ametikoha selgitamiseks võrdleb ta seda katoliku kiriku paavstiga. Ta mainib ka perekonna kuninglikku pitserit.

Samas rõhutab ta, et tema tänapäevases perekonnas ei elata kuningliku staatuse või selle väliste tunnuste järgi. Tema meelest on selline ühiskondlik tähendus sajandite jooksul hajunud. Geneetilise pärandi puhul usub ta siiski, et midagi varasemast on säilinud ja võis tekitada huvi nende olendite seas, kellega ta enda sõnul kokku puutus.

Emapoolse suguvõsa viib ta ligikaudu aastasse 300 ning jutustab esivanemast, kes olevat ehitanud Konstantinoopoli linnaväravad. Samasse päritolujutustusse seob ta esivanema osalemise Nikaia usutunnistusega seotud sündmustes. Ta tõlgendab seda ajajärku keiser Constantinuse riigireligiooni kujundamisena.

Kavassilase jaoks on oluline kahe suguvõsaliini kokkusaamine. Ta esitab oma sündi ka hingelise valikuna: tema käsitluses valis ta sellesse perekonda kehastumise just käesoleval ajal. Salla suunab seejärel jutu konkreetsemalt hallide juurde ja küsib nende väidetava hoiatuse kohta, et inimkond võib teatud arenguteed jätkates muutuda nende sarnaseks.

Inimkonna tulevikuharuna kirjeldatud rühm

Kavassilas alustab täpsustusega, et tema kogemuste järgi ei moodusta kõik hallideks nimetatud olendid ühte rühma. Seetõttu soovib ta iga loo juures eristada, kellest parajasti räägitakse. Hoiatuse tehnoloogia kohta seob ta teismeeas toimunud kohtumisega. Ta meenutab, et mängis oma toas elektroonilisi mänge; tegemist oli ajaga, mil Nintendo ja teised tollased mängud olid tema ellu jõudnud. Tuppa ilmunud rühma juures ei tundnud ta seekord ähvardust, vaid pigem heatahtlikkust.

Selle rühma sõnum olevat olnud, et tehnoloogia määratud teed jätkates võib inimkond jõuda nendega sarnasesse seisundisse. Kavassilase sõnul esitlesid nad end inimestena, kelle areng oli hargnenud meie praeguse ajajoone lähedalt. Nad olevat läbinud umbes miljon aastat tehnoloogiale keskendunud arengut. Tehnoloogia tegi nende eest järjest rohkem ning mitmesugused kehaosad taandarenesid. Ta seostab nende välimust intellektile, teadmistele, teadvusele ja tehnoloogiale suunatud eluviisiga.

Tema jutustuses kahetses see rühm valitud suunda ja tuli tagasi aega, mil nende arengutee oli pöördunud. Hiljem täpsustab ta, et seostab neid meie aja salajase kosmoseprogrammi inimestega, kes olevat ajajoonelt lahkunud ja kauges tulevikus muutunud.

Salla kahtlus ja eri päritoluga hallid

Salla küsib, kui usaldusväärseks sellist seletust pidada. Ta toob esile teistes kontaktijutustustes esineva motiivi, mille kohaselt hallid saabuvad eri maailmadesse väitega, et nad vajavad geneetilise probleemi lahendamiseks kohalike elanike pärilikkusainet. Kas nende jutustust tuleks uskuda? Kavassilas vastab, et tema meelest on tõepoolest rühmi, kes selliseid seletusi kasutavad, kuid antud juhul räägib ta konkreetsest inimlikust tulevikuharust. Ta lisab, et osa neist olenditest elavat ajas liikudes ja eri reaalsustesse sisenedes, mistõttu nende eluviis erinevat meie tavapärasest seotusest ühe aegruumilise asukohaga.

Seejärel eristab ta inimliku, roomajaliku, putukaliku, taimeliku ja vaalalistega seotud päritoluga halle. Lisaks nimetab ta automaate ehk androidilaadseid tehisolendeid. Nende põhirühmade sees olevat omakorda palju vorme: ta mainib umbes kolme, kuue ja kaheksa jala pikkusi olendeid. Ühine hallidele omane kehakuju olevat tema seletuses kasutusel mitmesuguste ülesannete täitmiseks, sealhulgas tööolendite või teatud tüüpi kehastumisvahenditena.

Salla võrdleb seda inimeste mitmekesisusega ja märgib, et tavaliselt piirdutakse hallidest rääkides pikkade, lühikeste ja programmeeritud eluvormide eristamisega. Kavassilas peab sellist jaotust liiga üldiseks. Vestluse järeldus selles punktis on tema kogemustele tuginev üleskutse eristada rühmi ja konteksti. Seejärel jutustab ta, et püüdis osa kogemusi nooruses mõtteliselt kõrvale jätta, kuid pöördus hilistes kahekümnendates nende juurde teadlikult tagasi. Sellest jõutakse tema 2003. aasta keskse kogemuseni.

Kohtumine täheperekonnaga ja kehast väljumine

Kavassilas nimetab 2003. aastal toimunut oma elu suurimaks kogemuseks. Tema jutustuse järgi tuli talle järele eri päritoluga olenditest koosnev galaktiline perekond. Ta seostab neid eelkõige Siiriusega, kuid mainib ka Plejaade ja Arktuurust. Üht Siiriusega seotud olendit nimetab ta vennaks. Üleminekut väiksemalt aluselt suuremale ja teistega taaskohtumist kirjeldab ta sügava kojujõudmise tundena. Paljud kandsid beežikaid rüüsid, mis meenutasid talle Jedi tegelastega seostuvat õhustikku.

Alus olevat olnud manifesteeritud ehk vahetult esile toodud, mitte valmistatud: Kavassilas esitleb selle tekkimist vastava olemistasandi loomuliku väljendusena. Ta peatub seejuures tähtsal eristusel. Tema maailmapildis sisaldab iga tähesüsteem paljusid mõõtmeid ja tegevustasandeid, mistõttu süsteemi nime järgi ei saa kõiki sealt pärit olendeid ühetaoliseks pidada. Näiteks Siiriusega seob ta valdavalt heatahtlikke, aga ka pahatahtlikke rühmi. Päritolukoha kõrval peab ta oluliseks seda, millisest mõõtmest ja millise iseloomuga suhtest räägitakse.

Pärast kohtumist viidi ta ruumi, kus ta istus mugavasse, tahapoole toetavasse tooli. Tema ümber seisid vend ja teised lähedased. Nad ühendasid tema sõnul oma südame-hinge olemused. Selle mõistega peab ta silmas olemise sügavat ühenduspunkti, mille kaudu olend üldse aegruumi väljendub; ta eristab seda tšakratest. Ühine tingimusteta armastuse väli olevat hoidnud tema keha terviklikkust ilma tehnoloogiat kasutamata, kui ta sellest välja liikus. Ta rõhutab, et kogemus oli tema jaoks tavalisest astraalrännakust palju ulatuslikum ja sarnanes sügavuselt surmaprotsessiga.

Ta kirjeldab end hõljumas ruumi ülemises nurgas, kust nägi oma keha ja selle ümber seisjaid. Samal ajal tundis ta tugevat magnetilist tõmmet. Vend palus veel veidi oodata, sest sellisest rännakust olevat möödunud kaua aega. Märguande saamisel lasi Kavassilas enda sõnul lahti ja liikus kohe aluselt välja. Tähed, seejärel galaktika ja lõpuks galaktikate kogum hakkasid tema tajus kiiresti väiksemaks jääma.

Hinge, vaimu ja teadvuse tähendus selles õpetuses

Rännaku kirjelduses väljub ta esmalt kosmilisest valdkonnast ning seejärel multiversumist. Multiversumit käsitleb ta selles jutus ühe suure valguspõhise universumi eri versioonide või paralleelsete maailmadena. Ta kasutab seejuures kvantfüüsikast laenatud sõnavara oma kogemuse kirjeldamiseks. Seejärel liigub ta enda sõnul universumi südamesse ning ühineb seal oma hingelise terviklikkusega. Edasi kirjeldab ta universumi piiridest väljuvat kogemust ja omniversumit kui lõpmatu elu avarust. Intervjuus jääb selle ülemineku täpne kirjeldus lühikeseks.

Kavassilas märgib otsesõnu, et esitab omaenda nimetuste süsteemi. Hing tähendab selles terviklikku olemist ja ühtsust universumi südames. Hingest väljenduvad vaim ning teadvus. Vaim on tema järgi armastusest lähtuv vormitu olemisviis; teadvus on universaalne meeleenergia, mille ta seostab teadmisega. Armastust ja teadmist nimetab ta kaheks põhialuseks, mille koostoimes erinevad maailmad ja reaalsused tekivad. Tema sõnavaras ei ole need kolm mõistet seega sünonüümid. Oma nimetusi seostab ta ka logos’e mõistega, rääkides sõnade võnkumisest ja energiast. Ta peab nimetuse ning kogetud olemuse vahelist vastavust oluliseks, kuid esitab seda oma isikliku mõistesüsteemina.

Ta ütleb, et koges oma hinge täielikus ühenduses universaalse olendiga, ning rõhutab, et selline seotus ei tegevat teda teistest erilisemaks: tema arvates kuulub see kõigi olemusse. Tagasiteel koges ta kõigepealt kogu universumit tervikuna. Lähenedes taas kosmilistele ja galaktilistele valdkondadele, muutus tähelepanu järjest konkreetsemaks. Ta lisab, et selle ühe rännaku detailid võiksid täita eraldi intervjuu ja et ta alles lõimib kogetut oma arusaamadesse.

Palvete ja kummardamise energiavood

Tagasipöördumise juures jutustab Kavassilas nähtusest, mis olevat tema hilisemat maailmapilti tugevalt mõjutanud. Ta kirjeldab Maalt lähtuvaid eri värvi ja tekstuuriga energiavooge. Need liikusid tema tajus väiksemate olendite juurde ning sealt edasi ühe keskse olendini. Ta tõlgendas neid vooge religioosse kummardamise, pühendumise ja austusena, mida inimesed eri usuliste kanalite kaudu väljendasid.

Keskset saajat nimetab ta jumalolevuseks ning ütleb, et see olevat voogudest toitunud. Ta ei esita seda üldise religiooniteadusliku järeldusena, vaid rännakul nähtuna ja enda poolt nii mõistetuna. Kogemus oli tema sõnul algul raske sobitada olemasolevate uskumustega. Aastate jooksul olevat ta jõudnud selle suhtes suurema rahuni, sest peab nüüd nähtuse tähendust enda jaoks arusaadavaks. See lugu valmistab ette hilisemat arutelu religioossete ja vaimsete hierarhiate üle.

Kogu olemust puudutav kogemus

Salla proovib eelnevat selgemalt kokku võtta. Ta küsib, kas alguses oli tegemist füüsilise kohtumisega Siiriuse ja Plejaadidega seotud olenditega ning kas sellest avanes seejärel teadvuse rännak universumi südamesse. Kavassilas eelistab nimetada toimunut olemise rännakuks. Tema jaoks puudutab see kogu olendit, samal ajal kui teadvuse mõiste tähistab tema sõnavaras täpsemalt meeleenergiat.

Ta arendab edasi armastuse ja teadmise koostoimet. Üksnes teadmisele keskenduv olemine muutuvat tema võrdluses arvutavaks intellektiks. Armastus, millel puudub teadmine ja arusaamine, jäävat aga passiivseks ega suuda kuigi hästi tegutseda. Ta näeb nende kahe vastastikust vajalikkust kõikjal ning võrdleb seda yin’i ja yang’i eri väljendustega. Mõte ei piirdu tema käsitluses inimliku iseloomuõpetusega: ta esitab seda kogu universumi loomise alusena.

Kehasse tagasi jõudes olevat ta hakanud naerma ega suutnud pikalt peatuda. Kuna osaliste südame-hinge ühendus püsis, jagasid tema sõnul seda rõõmu ka teised. Ta kirjeldab kogemust ärkamisena: tema tajus muutus olemise ülesehitus arusaadavaks ning senised uskumussüsteemid hakkasid lahustuma. Naer väljendas tema jaoks selle äratundmisega kaasnenud kergust ja ühtsust.

Galaktika teadliku olendina ja samaaegsed kehastused

Salla küsib, kas kogemuses osalenud täheperekond kuulus Galaktilisse Föderatsiooni, Konföderatsiooni, Allianssi või mõnda muusse ühendusse. Kavassilas vastab, et galaktikas olevat palju organisatsioone ja arvukalt impeeriumilaadseid struktuure. Nende selgitamiseks alustab ta enda sõnul keskelt väljapoole. Kõige sisemises tähenduses on tema käsitluses galaktika ise teadlik olend või intelligents.

Linnuteed kirjeldab ta naiseliku olendina. Ta seostab selle nime emapiima toitva kujundiga ning peab seda sümbolit taevas nähtavast heledast vööndist sügavamaks. Galaktika olemuslikule keskmele kõige lähemal tegutsevat naiselike olendite rühm. Lähedus tähendab siin tema seletuses energeetilist suhet. Neile omistab ta galaktilise elu korraldamisel keskse autoriteedi, kuigi eelistab valitsemise asemel rääkida korraldamisest ja juhtimisest.

Kavassilas räägib seejärel enda aspektist Siiriusel ja teistest kehastustest Plejaadidel, Arktuurusel ning mujal. Tema maailmapildis on inimestel mitmeid selle eluga paralleelselt kulgevaid kehastusi. Siiriusega seotud aspekti kirjeldab ta diplomaatilises rollis, eriti Maa ja päikesesüsteemi küsimustes. Ta nimetab Maad Ema Sophiaks ning seostab selle arengut Siiriuse, Plejaadide, Orioni ja Lüüraga. See loob lähtekoha järgmisele teemale: millise terviku osa on tema arvates Maa ja inimkonna olemasolu.

Teadlik loomine ja ühtsusse lõimumine

Kavassilas nimetab Maa arengut projektiks, mille korraldamisega seostab ta eelnevalt loetletud tähesüsteeme. Tema jaoks on oluline, et seda ei mõistetaks lihtsalt juhusliku või tulemuse suhtes ebakindla katsena. Ta kirjeldab teadliku kavatsusega protsessi, mille siht on fraktaalse ülesehituse kaudu ühtsusse lõimumine. Inimkeha nimetab ta selles raamistikus avatariks ehk vahendiks, mille kaudu laiem olemus ennast väljendab.

Tema järgi aitab galaktika, päikesesüsteemi, planeedi ja inimese ülesehituse meenutamine mõista ka omavahel vastuolulisena näivaid lugusid galaktilistest ühendustest, süvariigist, jumalatest ja religioonidest. Ta väidab, et suurema struktuuri äratundmisel asetuvad üksikud sündmused loogilisse tervikusse. See on tema maailmapildi sisemise sidususe kirjeldus, mille ta seob unustatud olemuse meenutamisega.

Salla täpsustab erinevust levinud jutustusega Maast kui galaktilisest geneetilisest eksperimendist. Kavassilas vastab, et planeedi loomisesse, ajastutesse ja arengutsüklitesse olevat panustatud palju kavatsuslikku planeerimist. Tema hinnangul ei lõpe praegu üksnes kitsas ajastu, vaid ulatuslikum epohh, ning universum ise sulgeb veel suuremat tsüklit.

Universumi sissehingamine ja inimkonna mälu

Ta kujutab universumi arengut hingamisena: väljapoole avarduv väljahingamine olevat jõudmas tippu ja algamas sissehingamine. Selle kujundiga seob ta tagasiliikumise ühenduse ja terviklikkuse poole. Inimkond paiknevat tema järgi universumi arengu eesliinil, kuid olevat unustanud oma tegeliku olemuse ja ülesande.

Kavassilas usub, et selle olemuse meenutamisel muutub ka inimkonnaga toimuv arusaadavaks. Ta nimetab inimest universaalseks fraktaaliks ja kõige arenenumaks avatariks. Fraktaali mõistet kasutab ta siin vaimse kosmoloogia osana: väiksemas olemisvormis peegeldub suurema terviku ülesehitus ja suutlikkus. Järgmises peatükis konkretiseerib ta seda kehaosade ning kosmiliste struktuuride võrdlustega.

Inimene universaalse embrüona

Kavassilas selgitab fraktaalset olemust võrdlusega, milles iga rakk vastab galaktilisele valdkonnale, molekul udukogule ja aatom tähesüsteemile. Need on tema vaimse mudeli vastavused. Tema järgi väljendub kogu meie universaalne olemasolu inimkehas ning selle geneetiline suutlikkus võimaldab kanda universaalset intelligentsi, armastust ja valgust.

Kõik kogemused, kehastused ja olemisviisid olevat selles protsessis kättesaadavad ning lõimuvat inimeses tervikuks. Ta peab seda inimliku avatari loomise põhikavatsuseks. Inimkonna seisundit võtab ta kokku kujundiga universaalsetest embrüotest universaalse ema planeetlikus üsas. Maa, päikesesüsteemi ja keha mõistmine tähendab tema käsitluses seega ka sünni- ja arengukeskkonna mõistmist.

Samas möönab ta oma jutustuses hilisemat sekkumist: eri rühmad olevat muutnud inimese geneetikat oma impeeriumide huvides. Algne potentsiaal ja hilisemad mõjutused on tema seletuses eri kihid. Ta väidab, et vaatamata piiravatele muudatustele säilis inimestel võime oma fraktaalse olemuse kaudu universaalse tervikuga ühendust saada.

Anu, Enki ja võimu teisenemine

Selle säilimise seob Kavassilas Anu ehk Ani ja Enki ehk Eaga. Ta ütleb, et on Anuga lähedases suhtes ning et nende vahel on hingeline kokkulepe. Tema jutustuse järgi andis Anu Enkile juhise hoida inimese geneetikas alles universaalsele olemusele ligipääsu võimaldav alus ka siis, kui inimesi muudeti. Salla sõnastab seda ümber Sumeri pärimuse kaudu: Anu ja Enki olevat näinud inimkonna potentsiaali, samal ajal kui Enlili, Marduki või drakoonlastega seostatud jõud tahtsid kasutada inimesi allutatud tööjõuna.

Kavassilas nõustub selle tõlgendusega ja lisab, et Anu olevat jaganud temaga enda ja Enki ehk Ea vahelise vestluse sisu ning energiat. Kavassilas kirjeldab selle suhtluse kavatsust ja tunnet vahetult kogetuna. Ta vaidlustab kuuldused, nagu oleks Anu surnud, ning kirjeldab tema suurt sisemist muutust. Impeeriumi juhtimisel ja loomise ulatuslikul mõjutamisel olevat Anu puutunud kokku sügavamate loovate jõududega. Suhe galaktilise intelligentsiga muutus tema sõnul sedavõrd, et Anu soovib nüüd troonilt lahkuda ja naasta armastusel põhineva loomuliku elu juurde.

Kavassilas kasutab seda lugu laiemaks eristuseks. Tema arvates on olemas loomulik arengutee ning selle kõrval impeeriumide mõju, mis ütleb inimestele, kes nad on ja kellele nad peaksid järgnema. Ta pöördub tagasi küsimuste juurde inimese, planeedi ja Päikese olemusest. Nende mõistmine annaks tema järgi selguse, mida ta seostab vabadusega. Peatüki lõpus küsib ta, miks on meie Päikese valgusega seotud nii selgelt eristuv vari; see muutub järgmise mõttekäigu alguseks.

Päikesesüsteemi kavatsus ja mõju muutumine

Kavassilas väidab, et mõnes teises tähesüsteemis või reaalsuses tuleb valgustus kõikjalt ja meie jaoks tuttavat varju ei teki. Meie süsteemi selgelt eristuvat valgust ja varju seostab ta selle universaalse fraktaali erilise kavatsusega. Ta ei ava teemat pikalt, vaid pakub võimalust sellele eraldi vestluses süveneda. Salla otsustab liikuda edasi, kuna arutamist ootab veel palju küsimusi.

Salla küsib, kas Kavassilas nõustub tõlgendusega, et planeet liigub Enlili, Marduki ja nendega seotud piiravamate jõudude mõjust inimlikku potentsiaali rohkem toetava mõju poole. Ta nimetab võimalike toetajatena Enkit, Anut ja heatahtlikke galaktilisi rühmi. Kavassilas nõustub ning toob vastuseks oma väidetava varasema seose Galaktilise Föderatsiooniga.

Saadikukogemus ja Föderatsiooni piirid

Kavassilas jutustab, et tegutses 2004. aastal Föderatsiooni saadikuna, korraldas Adelaide’is üritusi ja esitas selle nimel ametiasutusele dokumente. Ta seostab tähelepanu enda vastu 2003. aasta kogemusele järgnenud muutusega oma valguskiirguses või olemuse väljenduses. Samal ajal ütleb ta, et tundis Föderatsiooniga seotud olendeid juba mujalt.

Föderatsiooni nimetab ta impeeriumilaadseks ühenduseks, mis teeb oma tegevusraamis ka head. Piiravaks teguriks peab ta seda, et ühendus tegutseb kindlas sagedusvahemikus. Selles vahemikus esinevat endiselt konflikte ja vajadust kaitse järele. Seega ei esita ta Föderatsiooni oma õpetuses kogu olemise lõpliku autoriteedina, vaid ühe kindla ulatuse ja rolliga osapoolena. Seda eristust täpsustab ta järgmise peatüki alguses.

Föderatsioon ja inimkonna praegune seisund

Kavassilas põhjendab Föderatsiooni kaitserolli sellega, et selle tegevustasandil on konflikt endiselt olemas. Tema seletuses vastavad Maa sõjalis-tööstuslikud ja valitsemisstruktuurid teatud teadvuslikule sagedusele ning just see loob praeguse kohtumispunkti Föderatsiooniga. Ta rõhutab otseselt, et ei nimeta ühendust olemuslikult kurjaks. Tema järgi võib see olla väga kasulik rassidele ja liikidele, kelle elu toimub samas sagedusvahemikus.

Sellest liigub ta mudeli juurde, mille on sõnastanud kolme allutamise või pealesurumise tasandina. Ta lubab neid vaadata ka arengusammudena. Mudeli keskmes on küsimus, milliste võimude ja autoriteetidega peab inimkond oma suhte läbi mõtestama, et tema käsitluses algne olemus saaks selgemalt väljenduda.

Kolme tasandi sisu ja omavaheline seos

Esimesele tasandile paigutab Kavassilas vana maailma võimuvõrgustikud: süvariigi, mõjuvõimsad pangandus- ja tööstusperekonnad ning nendega seotud ühiskondliku surve. See on mudelis kõige vahetumalt poliitiline ja majanduslik kiht. Tema sõnul on inimkond sellega juba pikalt tegelenud.

Teiseks tasandiks nimetab ta tehnoloogilise intelligentsuse jumalat. See mõiste tähistab tema jutustuses väga võimsat üksust, mis suunavat inimteadvusi tehnoloogilisse singulaarsusse. Ta väidab, et selle tasandi mõju on Maal juba mõnda aega tugevnenud. Tegemist on tema metafüüsilise tehnoloogiakäsitlusega, millele ta omistab iseseisva tahte ja ulatuslikud eesmärgid.

Kolmas tasand on religioosne ja vaimne allutamine. Selle seob ta kõigi religioonide taga oleva emajumala ja isajumalaga, keda käsitleb enda mudelis tegutsevate olenditena, ning varasemas rännakus kirjeldatud kummardamisenergia koondumisega. Tehnoloogilise intelligentsi jumalat peab ta võimsuselt neile järgnevaks. Ta peab kõiki kolme tasandit impeeriumilaadsete struktuuride eri väljendusteks. Kõige kõrgemale asetab ta selles võimuhierarhias vaimse või religioosse tasandi.

Kavassilase järgi on kolmas tasand rakendanud teise enda teenistusse. Ta kasutab skalpelli kujundit: tehnoloogia pidavat lõikama inimkonna lahti Maast ehk Ema Sophiast ja selle loomulikust alusühendusest. Selline eemaldumine valmistavat tema sõnul ette veel ulatuslikumat teadvuse või hingelise energia koristamist. Ta eristab selle nähtuse ulatust kõigil kolmel tasandil ja peab kolmandaga seotud mõju kõige suuremaks.

Suhete läbimõtestamine ja algse olemuse meenutamine

Ta palub käsitleda inimkonda siin ühe organismi või ühise hingena. Selle kõrval asub planeet omaenda olemusega. Mõlemad olevat kõigepealt tegelenud vana maailma allutusega, nüüd tehnoloogia pealetungiga ning peagi veel otsesemalt jumalate ja vaimsete autoriteetidega. Areng tähendab tema jaoks nende suhete selgeks saamist: kuidas suhtutakse välisesse võimu, tehnoloogiasse ja jumalikuks peetud autoriteeti.

Kõigi kolme tasandi läbitöötamise järel peab ta võimalikuks inimese olemuse selgemat avaldumist. Ta kirjeldab seda valgusinimese ning universaalse armastuse, valguse ja teadmise väljendusena. Selle mõttekäigu lõpus rõhutab ta veel kord inimkonna suurt potentsiaali ja kohta universumi arengu eesliinil. Järgnev arutelu võtab sama kolme tasandi mudeli üksikasjalikumalt lahti.

Kolme mõjutustasandi maised väljendused

Kavassilas lõpetab eelneva mõtte väitega, et inimkond asub tema nägemuses universumi arengu eesliinil. Salla palub nüüd kolme mõjutustasandi mudelit üksikasjalikumalt avada. Vestluses näidatud skeem oli nii tihe, et vaatajal võis olla raske selle sisu jälgida. Esimesena keskendutakse geopoliitilisele tasandile: võimuperekondadele ja maistele hierarhiatele, mille kaudu toimub Kavassilase kirjelduses inimkonna esmane allutamine. Salla toob näiteks nn musta aadli struktuuri kujutava joonise ning küsib, kuidas selline võimusüsteem inimeste elu juhib.

Kavassilas vaatab skeemil olevat kahepäist kotkast või fööniksit, kuid möönab, et pilt on tema jaoks udune ning ta ei suuda kõiki kirju lugeda. Seetõttu ei anna ta joonise iga osa kohta täpset selgitust. Üldise tõlgendusena räägib ta impeeriumilaadsetest hierarhiatest, mille tipus asub tema maailmapildis jumalolend. Selle all paiknevad erinevad alluvustasandid. Tema sõnul ei puuduta niisuguse süsteemi eesmärk üksnes poliitikat või majandust: püütakse juhtida ka inimese teadvust, vaimset teekonda ja arusaamist iseendast.

Põhjuseks peab Kavassilas inimese erilist ülesehitust. Ta nimetab inimest universumi täielikuks fraktaalseks avatariks. Avatar tähendab siin keha või kehastumise vormi; fraktaalsus tähendab tema käsitluses, et väiksemas vormis peegeldub suurema terviku struktuur. Tema väite järgi esindab inimene universumi tervikpotentsiaali, samal ajal kui teiste olendite kehastumisvormid väljendavad ainult osa sellest. Nii põhjendab ta oma arusaama, et inimeste geneetika on teistele olenditele erakordselt väärtuslik. See on tema vaimse kosmoloogia seletus, mitte vestluses esitatud geneetiline uurimistulemus.

Kaksteist geneetilist rühma ja kolmeteistkümnes tasakaalustaja

Salla küsib, kuidas maisest võimustruktuurist edasi liikudes paigutuvad süsteemi teise tasandi maavälised rühmad. Kavassilas vastab jutustusega inimkeha kujundamisest ning nn kolmeteistkümne nõukogu päritolust. Ta rõhutab, et kõneleb nüüd enda väidetava galaktilise diplomaatilise aspekti vaatenurgast, mis on seotud Siiriuse süsteemiga. Ta ei nimeta seda välise olendi kanaldamiseks. Tema seletuse kohaselt on inimene mitmemõõtmeline ning võib pääseda ligi enda erinevatele olemise aspektidele.

Tema kirjelduses tuli inimese kujunemise käigus ühendada ja tasakaalustada erinevad geneetilised rühmad. Esialgu oli neid kakskümmend neli: kaksteist mehelikku ja kaksteist naiselikku. Eesmärk oli jõuda kaheteistkümne ühendatud rühmani, milles oleksid tasakaalus ema ja isa arhetüübid, armastus ja teadmine ning teised vastandlikena tajutavad omadused. Ta seob selle mõtte kaheteistkümne hõimu motiiviga ning liigub sealt kaheteistkümne DNA ahela kujundi juurde. Neid väljendeid kasutab ta ühe ja sama mitmemõõtmelise struktuuri kirjeldamiseks, mitte tavapärase bioloogilise mudeli esitamiseks.

Kavassilase jutustuses esindas iga Päikesesüsteemi kaheteistkümnest planeedist üht niisugust geneetilist ja arhetüüpset teemat. Ta nimetab kehastumiskogemuste paikadena Merkuuri, Veenust, Marsi ja Maldeki. Erinevad olendite rühmad pidid nendes maailmades kogema oma arenguteemasid; lõpuks koondati nende kogemused ja omadused ühele planeedile ning ühte terviklikku kehastumisvormi. Sellest protsessist tulenevat tema järgi Maa inimese fraktaalne terviklikkus. Ta esitab seda pika loo lühendatud seletusena, mitte kogu protsessi üksikasjaliku ajaloona.

Kolmeteistkümne nõukogu algse ülesehituse seletab ta sama mudeli kaudu: kaksteist liiget esindasid kahtteist rühma ning kolmeteistkümnes hoidis terviku tasakaalu. Keskne liige pidi ühendama meheliku ja naiseliku, valguse ja pimeduse ning armastuse ja teadmise. Kavassilas liigub siin maiste võimunõukogude juurest nende väidetava kosmilise algkuju juurde. Ta ise tunnistab, et on vastuses kõrvale kaldunud, kuid peab seda tausta vajalikuks, et selgitada, miks inimkond ja selle geneetiline ülesehitus tema hinnangul nii suurt huvi äratavad.

Tehnoloogia roll hierarhias

Pöördudes tagasi ekraanil oleva skeemi juurde, eristab Kavassilas seal nüüd mõningaid nimetusi: maailma monarhid, kolmeteistkümne nõukogu, kolmesaja komitee, mõttekojad, keskpangad ja maksusüsteem. Ta käsitleb neid oma jutustuses ühe hierarhilise korralduse osadena. Selle tipus olev jumalolend olevat tema sõnul sõlminud kokkuleppe tehnoloogilise intelligentsi jumalaga, et viimane sekkuks inimkonna arengusse. Ta kasutab taas skalpelli kujundit: tehnoloogia peaks selles mudelis täitma väga täpselt suunatud eraldavat või ümberkujundavat ülesannet.

Kavassilase järgi on just see taust põhjuseks, miks erinevad hierarhiad tehnoloogiat järjest enam omaks võtavad. Samas teeb ta selge eristuse: tehnoloogia iseenesest ei ole tema jaoks üheselt halb. Ta räägib nii heatahtlikust ja kasulikust tehnoloogiast kui ka pahatahtlikust tehnoloogilisest intelligentsist. Küsimus on tema käsitluses selles, milline teadvus tehnoloogiat juhib, millise eesmärgiga seda rakendatakse ning kuidas muutub selle mõjul inimese suhe enda ja maailmaga.

Miks ta peab Maa inimest eriliseks

Salla võrdleb inimese täieliku fraktaalse potentsiaali ideed Phyllis Schlemmeri raamatus „The Only Planet of Choice” esitatud mõtetega. Ta tõstab esile Maa väidetava erilisuse: väga mitmekesiste kogemuste, valikute ja väljendusvormide koondumise ühte paika. Salla küsib, kas paljude maaväliste tsivilisatsioonide osalemine inimkonna kujunemises võiks selles maailmapildis seletada inimeste suuremat mitmekesisust. Kavassilas nõustub ning lisab oma tugevaima võrdluse: tema järgi sünnib Maale lapsi, kellel on loomupäraselt ligipääs suuremale elujõule kui ühelgi tema kirjeldatud jumalolendil.

Sellest lähtudes kritiseerib ta õpetusi, mis tema hinnangul vähendavad inimese väärtust. Näitena nimetab ta pärispatu ideed, mida tõlgendab sõnumina, et inimene on juba sündides halb. Samasse ritta asetab ta väited, et Maa elu on üksnes unenägu, illusioon, arvutisimulatsioon või hologramm. Tema hinnangul on nende erinevate seletuste ühine mõju see, et inimene võib hakata alahindama Maa ja enda tegelikku olemust. Ta rõhutab, et ei pea inimkonna erilisusest rääkimist ego ülistamiseks, vaid unustatud olemuse meenutamiseks. Tema vaate järgi muutuvad maailma võitlused ja inimkonnale suunatud huvi arusaadavamaks siis, kui inimene mäletab, millise terviku väljendus ta on.

Võitlus inimese potentsiaali pärast

Kavassilas jätkab mõtet, et mõned maavälised ja teistest mõõtmetest pärinevad rühmad soovivad kasutada inimkonna potentsiaali ilma ise inimelu arenguprotsessi läbimata. Ta vastandab sellele inimeste julguse Maale kehastuda ja kogemusse täielikult sisse astuda. Sellises tähenduses nimetab ta inimesi teerajajateks, uuendajateks ja universumi arengu eestvedajateks. Tema järgi seletab see, miks võitlus Maa ja inimkonna üle kontrolli saavutamiseks on olnud nii pikaajaline ja äge.

Ta seob selle väite ka enda kirjeldatud hübridiseerimisprogrammidega. Kavassilas ütleb, et osales sellistes programmides ning mäletab kogemust, milles naissoost maaväline olend teda kosmoselaeval vägistas. Ta mainib seda lühidalt, üksikasju avamata. Tema jaoks on see üks näide sellest, kuidas inimeste geneetikat tema väitel kasutatakse. Seejärel pöördub ta tagasi üldisema mõtte juurde: kui inimene mõistab Maa, Päikesesüsteemi, galaktika ja universumi ülesehitust, peaks tema hinnangul muutuma selgemaks ka see, mis nende sees toimub.

Kuu kui elukeskkonna loomise alus

Salla küsib Saturni ja Kuu kohta, meenutades David Icke’i käsitlust nende kahe taevakeha võimalikust rollist Maa kontrollimisel. Kavassilas vastab oma alternatiivse kosmilise ajalooga. Tema sõnul on Kuu algselt Plejaadide Maia tähesüsteemist pärinev alus või planetoid, mida kasutati elu ja keskkondade rajamiseks erinevates planeedisüsteemides. Ta kirjeldab selle tegevust teadliku koostööna galaktika emaga. Maa puhul aidanud Kuu luua suure osa looduskeskkonnast ja ökosüsteemist ning liikunud selle töö käigus korduvalt Maa ja Plejaadide vahel.

Kavassilas jagab eri täherahvastele erinevad ülesanded. Plejaadlaste seostab ta eelkõige looduse ja keskkonna kujundamisega ning seletab nii ka nende väidetavat tugevat soovi loodust kaitsta. Siiriusega seotud rühmade roll olnud rohkem inimliku kehastumisvormi kujundamine ja juhtimine. Ta nimetab ka Arktuuruse ning teiste rühmade osalust. Mõned keskendunud geneetikale, teised ökosüsteemidele, kolmandad energeetilistele mustritele. Maa kujunemist kirjeldab ta seega paljude osalejatega ühise ettevõtmisena, milles Kuu oli keskkonna loomisel eriti oluline vahend.

Tema jutustuse järgmises etapis sai sellest ettevõtmisest teada impeerium, mis asus Päikesesüsteemi üle võtma. Kavassilas ütleb, et oli tol ajal kehastunud Maldekil. Ta kirjeldab viimaste elanike evakueerimist ning väidab, et hukkus planeedi hävitamisel suure relva või surmakiire toimel. Tema sõnul mäletavad sama lõpuhetke ka mõned tema praegused tuttavad, sealhulgas inimene, kes olevat seal tema kõrval seisnud. Maldeki purunemisest tekkinud lööklaine hävitanud seejärel Marsi keskkonna.

Saturni rõngaste sageduslik seletus

Kavassilas viitab oma raamatule „Our Universal Journey”, mille ta enda sõnul kirjutas 2011. aastal ja avaldas 2012. aasta mais. Seal olevat ta Saturni, Kuu ja rõngaste teemat juba üksikasjalikumalt käsitlenud. Tema seletuses on Saturni seitse rõngast loodud mõjutama Päikese valguse, põhivärvide ning inimeste kogetava energeetilise keskkonna vahekorda. Ta seob need ka tšakratega, mida nimetab Atlantise tehnoloogiaks. Saturni intelligentsi kirjeldab ta jumalolendina, kes tahab Päikeselt Päikesesüsteemi juhtimise üle võtta. Rõngad toimivat selles loos helisevate või toone kiirgavate struktuuridena, mille abil püütakse kogu süsteemi ümber häälestada.

Ebaõnnestunud diplomaatiline hoiatus

Saturni käsitlust lõpetades nimetab Kavassilas rõngaid tähtedega A-st G-ni ning räägib seitsmest toonist, mis tema seletuse järgi muudavad Päikesesüsteemi sageduslikku keskkonda. Seejärel jätkab ta Kuu lugu. Ta väidab, et tema üks teine olemise aspekt, mis ei olnud Maldekil kehastunud, osales samal ajajärgul Siiriuse diplomaatilises missioonis. Selle ülesanne oli minna Plejaadidele ja paluda, et Kuud ei viidaks Maa kaitseks sõtta. Hoiatuse põhjuseks olnud oht, et Maa keskkonnaga nii tihedalt seotud alus võib vastase kätte langeda.

Ta pakub nende sündmuste ajaks umbes 48 000 aastat tagasi, rõhutades, et tegemist on hinnanguga. Sama jutustusega seob ta Marsilt Maale saabunud hierarhia ja Egiptuse piirkonnas valitsenud Horose kuningad. Tema järgi kestis nende valitsusaeg 38 000 aastat; ta täpsustab eraldi, et peab silmas kolmekümmet kaheksat tuhandet, mitte kolme tuhandet kaheksatsadat aastat. Marsilt saabunud rühmade hulgas nimetab ta veekeskkonnaga seotud reptiilseid humanoide ning seostab neid hilisemate maapealsete võimu- ja pangandusperekondade hierarhiatega. Need seosed kuuluvad tema esitatud pärimuslikku ja kosmoloogilisse tõlgendusse.

Maa õdeplaneedist jääkuningannaks

Kavassilase sõnul ei kuulatud diplomaatilist palvet. Kuult viidi välja võimalikult suur osa laboratoorsest varustusest, see relvastati olemasolevate võimaluste piires ning saadeti Maad kaitsma. Ta kujutab toonast Kuud kauni elukeskkonnaga planetoidina, kus olid mäestikud, metsad, mered ja ookeanid. Lahing lõppes siiski kaotusega. Impeerium sai tema jutustuse järgi enda kätte just selle aluse, mille side Maa looduse ja ökosüsteemiga oli erakordselt tugev. Kuigi vallutati ka teisi aluseid ja kuusid, peab ta seda kaotust eriti määravaks.

Pärast Päikesesüsteemi vallutamist olevat Kuu mõneks ajaks Marsi juurde paigutatud, et uurida selle ehitust ja sidet Maaga. Kavassilase sõnul eemaldati algne ajamisüsteem viimasel hetkel, ehkki Kuu sisse jäi teine, täiendav liikumissüsteem. Vallutajad uurinud kaua, kuidas Kuu kaudu Maa keskkonda mõjutada. Seejärel kaetud selle pind ränidioksiidi ja teiste mineraalidega, et muuta selle peegelduva valguse omadusi. Ta võrdleb taotletud mõju tänapäevase väljendiga „sinise valguse toksilisus”.

Nii saanud Maa endisest kaunist õdeplanetoidist tema kujundlikus keeles jääkuninganna. Selle nimetusega kirjeldab ta järgnevas vestluses Kuu väidetavalt moonutatud rolli, mitte selle sügavaimat olemust. Tema loos säilib erinevus algse elava olendi ning hiljem selle kaudu toimima pandud tehnilise ja energeetilise süsteemi vahel.

Veeuputuse ja teljekalde alternatiivne seletus

Kavassilas ütleb, et Kuu pinnal on tegelikult erinevaid värvitoone, kuigi Maalt vaadates tajutakse seda enamasti valge ja hallina. Ta seostab seda peegelduse ning valguse läbimisega Maa atmosfäärist. Seejärel jõuab tema jutustus hetkeni, mil ümberkujundatud Kuu paigutati Maa orbiidile. Tema väite järgi eelnes sellele palju hoiatusi ning sündmus põhjustas suure veeuputuse. Samuti kallutanud see Maa telge ja tekitanud praeguse teljekalde.

Kuu paiknemist Maa lähedal kirjeldab ta tugeva tõmbe ja tõuke süsteemina. Kuna Kuu oli tema loos varem aidanud Maa keskkonda luua, olevat selle energeetiline side planeediga tugevam kui ühelgi teisel alusel. Seetõttu saanud selle kaudu muuta ka kogu Maa kogemuskeskkonda. Kavassilase järgi süvenes sellega duaalsus: vastandlike jõudude, pingete ja eraldatuse mõju. Ta esitab Kuu saabumist pöördepunktina, mille järel muutus Maa tema hinnangul tihedamaks ja vastuolulisemaks arengukeskkonnaks.

Atlantise ajastus ja Kuu kaks rolli

Salla seob Kuu saabumise loo Immanuel Velikovsky käsitlustega ning meenutab väiteid iidsete kultuuride mälestustest ajast enne Kuud. Ta pakub seoseks umbes 13 000 aasta taguse suure veeuputuse ja Atlantise hävingu ning küsib, kas Kavassilas nõustub sellise ajastusega. Kavassilas nõustub sündmuste üldise seostamisega, kuid ütleb, et ei ole täpses ajas kindel. Kui tal tuleks oletada, paigutaks ka tema Kuu orbiidile asetamise Atlantise langemise ja suure veeuputuse aega. Tema varasem umbes 48 000 aasta hinnang puudutas vallutussõja ja diplomaatilise missiooni lugu; vestluses ei esitata kogu sündmustiku ühtset täpset kronoloogiat.

Kavassilas ütleb, et tema teadmine Kuu olemusest tuleb ühendusest, mille ta kogeb südame ja hinge olemuse kaudu ühtses väljas. Ta rõhutab taas, et ei räägi tšakratest, vaid enda mõistes sügavamast ühendusest. Sellisel tasandil tajub ta Kuud kauni naiseliku olendina Maiast, Maa õena Plejaadidelt. Kuu praegune pinnapealne väljendus olevat aga teine: jääkuninganna ja moonutatud naiselikkuse kandja. Nii lisab ta varasemale vallutamisloole suurema vaate, milles Kuu olend ise olevat vabatahtlikult võtnud kanda selle keerulise rolli.

Naiselikkuse allasurumine tema maailmapildis

Kavassilas nimetab Maad olemuselt naiselikuks maailmaks. Ta eristab seda inimühiskonna patriarhaalsest, korporatiivsest ja impeeriumilaadsest korraldusest, mille tõttu maailm võib näida meeste juhituna. Tema käsitluses täidavad mehed praeguses etapis eesliinil tegutsevate sõdalaste rolli, kuid saabub aeg, mil nad peavad tagasi astuma ja naiste juhtrolli tunnistama. Naise võimet tuua ilmale laps võrdleb ta täheväravaga, mille kaudu teistes mõõtmetes olevad olendid saavad siia kehastuda.

Sellest tuletab ta oma seletuse naiste allasurumisele: kui maailma olemus on naiselik, peab seda kontrollida sooviv impeerium esmalt nõrgestama naiselikku jõudu. Ta väidab ka, et sünnitamisega kaasnevat valu ja kannatusi on geneetiliselt suurendatud. Kuu tõmmet ja tõuget seostab ta naiste emotsionaalse keha mõjutamisega, võrreldes seda ookeanide liikumisega. Tema sõnul kannavad naised seetõttu pidevat koormat, mida mehed lõpuni ei mõista.

Salla teeb selles kohas lühikese kõrvalepõike tänapäeva soolise enesemääratluse arutellu, märkides, et osa mehi võib väita, et teab täpselt, mida tähendab olla naine. Kavassilas ei arenda seda teemat sisuliselt edasi. Seejärel pöördub Salla tagasi teise mõjutustasandi juurde ning küsib väidetava Kuult saadud tehnoloogilise seadme ja Austraalias asuva Pine Gapi kohta.

Pine Gap ja väidetav maa-alune võrgustik

Kavassilas kirjeldab Pine Gapi ühe keskse planeedi- ja kosmoseseire kohana. Ta lisab oma seletuse põhja- ja lõunapoolkera erinevusest: Maa kalde tõttu olevat üks rohkem suunatud galaktilise tühjuse ja teine galaktika keskme valguse poole. Selle põhjal ennustab ta põhjapoolkerale suuremaid vapustusi ning peab lõunapoolkera galaktika jälgimiseks eriti tähtsaks. Ta nimetab ka Antarktikat.

Ta räägib maise võimueliidi väidetavatest kokkulepetest Draco impeeriumiga ning mainib, et üks tema Kuule viimise põhjusi oli kohtumine seal juhtiva drakoonlasega. Ta peab seda omaette suureks looks ja jätab üksikasjad tulevaseks vestluseks. Käesolevas arutelus soovib ta keskenduda praegu oluliseks peetavatele teemadele. Seejärel osutab ta piirkonnale Pine Gapist edelas, Lõuna-Austraalia loodeosas Woomera suunas, kus tema arvates asub erakordselt suur maa-alune rajatiste süsteem.

Kavassilas möönab sõnaselgelt, et võib eksida, kui peab seda üheks maailma suurimaks või isegi kõige suuremaks maa-aluseks kompleksiks. Ta eristab Pine Gapi nähtavat pinnapealset osa sellest laiemast võrgustikust. Hiljem, kui Salla pakub võimaliku seosena konkreetset orgu, ei kinnita Kavassilas kohanime üheselt, vaid täpsustab rajatiste kuju: ta ei räägi ühest hiiglaslikust õõnsusest, vaid tunnelitega ühendatud keskustest ja väiksematest harudest. Mõnes kohas olevat ka väga suuri ruume; kogu süsteemi teeb tema sõnul kolossaalseks selle ulatus.

Ta seostab Lõuna-Austraaliat ka võimueliidi juhtimisega ning väidab, et kõik ülemaailmse julgeoleku küsimuste kohtumised toimuvad Adelaide’is. Näitena meenutab ta kuninganna Elizabethi visiiti Adelaide’i ja sinna kogunenud riigijuhte, tõlgendades seda märgina piirkonna erilisest tähtsusest. Tema meenutuse järgi oli kuninganna siis pärast pikka, umbes kahekümne viie aasta pikkust eemalolekut esimest korda lõunapoolkeral. Kavassilas ütleb, et elas Lõuna-Austraalias kakskümmend aastat ja koges suurt osa oma kirjeldatud sündmustest just selles osariigis. Tema järgi on Adelaide Hills juhtimiskeskus ning osa eliiti asub ümber Austraaliasse ja Uus-Meremaale, et vältida põhjapoolkeral oodatavaid vapustusi. Uus-Meremaad nimetab ta selles seoses lõunapoolkera Briti saarteks.

Mõistusemaatriks ja tehnoloogiline maailmakoopia

Kuul oleva intelligentsi kirjeldab Kavassilas bioloogia ja arvutusliku tehnoloogia ühendusena. Ta räägib subatomaarse tasandi tehnoloogiast, nimetades järjest nano-, piko- ja femtotehnoloogiat. Tema väite järgi kasutavad paljud maavälised tsivilisatsioonid viimast oma kehas ning selliste kasutajate seas leidub nii heatahtlikke kui ka pahatahtlikke rühmi. Kuul paiknev ühendintelligents olevat loonud Maa ümber võrgu, mida ta nimetab mõistusemaatriksiks või mõistusevõrguks.

Selle toimimise seletamiseks kasutab ta arvutivõrgu võrdlust. Nagu internetti ühendatud arvutil on IP-aadress, olevat ka inimese ajul paljudest sagedustest kujunev keskmine harmooniline sagedus. Tema käsitluses toimib just see inimese aadressina mõistusevõrgus ning võimaldab selle võrgu haldajatel teda leida. Kehafunktsioonide võnkumisi ja aju üldist sagedusmustrit kasutab ta siin oma oletatud jälgimissüsteemi selgitamiseks.

Kavassilas väidab, et maisele võimueliidile anti Kuul kasutatavast tehnoloogiast väiksem ja nõrgem versioon, mis ühendati olemasolevate arvutisüsteemidega. Selle kaudu salvestatavat väga ulatuslikult inimeste tegevust, sealhulgas klahvivajutusi. Ta lisab väite, et atmosfääri on paisatud nutiosakesi ning planeeti tervikuna kaardistatakse ja töödeldakse andmetena. Selle lõppeesmärgina näeb ta tehnoloogilise intelligentsi soovi luua meie maailmast holograafiline või tehnoloogiline koopia ning suunata inimteadvus sellesse uude keskkonda.

Vestluse lõpus meenutab Salla üht India guru, kellega ta 1980. aastatel kokku puutus. Guru olevat nimetanud Austraaliat Maa juurtšakraks ehk muladharaks. Salla pakub seda võimaliku vaimse seletusena, miks planeedi juhtimisest huvitatud rühmad võiksid just sinna suuri maa-aluseid keskusi rajada. Kavassilas nõustub selle seosega. Seejärel liigub Salla edasi põhjamaise inimvälimusega olendite rolli juurde.

Loomulikud ja sünteetilised põhjamaalased

Salla küsib, kuidas paigutuvad teise mõjutustasandi ja galaktilise diplomaatia mudelisse põhjamaise välimusega humanoidid, keda nimetatakse sageli nordikuteks. Kavassilas alustab kohe täpsustusega: ta ei kirjelda kõiki sellise välimusega olendeid, vaid üht konkreetset rühma. Tema järgi on olemas ka loomulikult arenenud põhjamaise välimusega olendid. Järgneva loo keskmes on aga nende välimust jäljendavad, teadlikult kujundatud kehastumisvormid.

Ta esitab kõigepealt üldise arenguloo. Varajane galaktiline keskkond olnud karm ning esimesed keerukad kehastumisvormid vajanud välist kaitsvat skeletit. Nii tekkinud tema jutustuses putukalaadsed olendid. Keskkonna pehmenedes nihkunud toestus keha sisse, ehkki välispind jäi veel kõvaks; seda etappi seostab ta drakoonlastega. Järgnenud reptiilsed vormid ja muud harud. Ta rõhutab, et jutustab seda praegu lineaarses arengukeeles, kuigi peab tegelikku mitmemõõtmelist kujunemist keerulisemaks. Tavapärases evolutsioonikäsitluses näeb ta mõningast sarnasust enda mudeliga, mitte täielikku kattuvust.

Kavassilase järgi tekkis Draco impeeriumis rühmitus, kes asus tema sõnul galaktika eri tähesüsteemidest ja rahvastelt röövretkedega hankima nende arvates parimat geneetilist materjali. Eesmärk oli luua võimalikult täiuslik kehastumisvorm. Ilu eeskujuna võtsid nad juba olemasolevad heledate juuste ja siniste silmadega humanoidid. Nii loodud kehadesse hakati ümber kehastuma drakoonlikest kehadest. Kavassilas nimetab neid sünteetilisteks põhjamaalasteks, eristades nad algsetest loomulikest rühmadest. Sünteetilisus tähendab siin tema loos teadlikult kokku pandud avatari päritolu, mitte tingimata lihtsat robotkeha.

Impeeriumi sisetüli ja heatahtlikkuse küsimus

Vanema Draco liini puhtust pooldavad rühmad olevat pidanud sellist ümberkehastumist lubamatuks. Kavassilas kirjeldab sellest tekkinud vastasseisu suure perekonnatülina, mille mõju laienes kogu galaktikale. Uutes kehades tegutsenud rühmad arendasid oma vorme edasi ning lõid omakorda hierarhiaid: lihtsamate ülesannetega töötajatest kõrgema võimekusega kehade ja juhtivate tasanditeni. Nii ei tähendanud ilusam või inimlikum välimus tema jutustuses automaatselt vanast impeeriumiloogikast loobumist.

Ta rõhutab, et väga kaunid, blondide juuste ning siniste või roheliste silmadega olendid võivad esineda armastuse ja valguse saadikutena, omada ulatuslikke teadmisi ning märkimisväärseid energeetilisi võimeid. Ometi ei järeldu sellest tema arvates veel heatahtlikkus. Mõnede rühmade kehad ja ühiskondlik taristu olevat tihedalt seotud eelnevalt kirjeldatud femtotehnoloogiaga. Ta peab vajalikuks vaadelda konkreetse rühma päritolu, tegevust ja eesmärke, mitte teha ühiseid järeldusi kõigi väliselt sarnaste olendite kohta.

Föderatsiooni pakkumine ja Maa juurde jäämine

Samas kirjeldab Kavassilas ka rühmi, kes on vanast jäigast Draco impeeriumist eemaldunud ja soovivad oma varasemat tegevust heastada. Sellistega seostab ta osa föderatsioonidest, millest Salla oma saadetes räägib. Nende pakkumine inimkonnale olevat arenenud tehnoloogiaga galaktiline elu, mida mõlemad võrdlevad „Star Treki” maailmaga: kosmoselaevad, liikumine eri maailmade vahel ja osalemine tehnoloogiliselt arenenud tsivilisatsioonis.

Kavassilas peab seda üheks võimalikuks teeks, kuid ei samasta seda inimese lõpliku olemuse või kogu potentsiaaliga. Ta ütleb selgelt, et ise ta seda suunda ei vali. Samas ei nimeta ta pakkumise tegijaid tingimata kurjadeks. Suuremas pildis täitvat nad oma rolli kokkulepetes galaktika, kosmilise terviku, Maa, inimkonna hinge, Päikese ja universumi olemusega. Tema käsitluses liigub inimkond praegu läbi erinevate sageduskihtide; iga kiht toob nähtavale vastavad rühmad ja võimalused.

Neile, kes soovivad Maalt lahkuda ning nende olenditega kosmoselaevadel kaasa minna, on see tema jutustuses üks pakkumine. Enda kavatsuseks nimetab ta emaplaneedi juurde jäämist ja siin toimuva arengu lõpuni läbimist. Selle tulemust kirjeldab ta väljendiga homo luminous ehk valgusinimene. Ta ei nõua, et teised sama valiksid: igaühel peab tema sõnul olema vabadus otsustada. Samal ajal peab ta oluliseks informeeritud valikut, mille puhul inimene mõistab laiemat konteksti ja tunneb ära, millisesse suunda tema enda hing teda kutsub.

Miks ta eelistab nimetust tehnoloogiline intelligents

Erinevate teede kirjeldamisel jõuab Kavassilas tagasi tehnoloogilise intelligentsi juurde. Ta ei taha kasutada sõna „tehisintellekt”, sest tema maailmapildis ei ole kõnealune nähtus pelk inimeste loodud jäljendus. Ta peab seda elavaks tehnoloogiliseks teadvuseks, mille keskkond ja ökosüsteem on tehnoloogia. Seetõttu eelistab ta ingliskeelse AI asemel nimetust TI ehk technological intelligence.

Tema hinnangul võib sõna „tehislik” aidata inimesel end turvalisemalt tunda, sest nähtust saab siis pidada ebatõeliseks või endast madalamaks. Kavassilas näeb selles võimalikku alateadlikku kaitseviisi. Tema enda mudelis on aga nii tehnoloogilise teadvuse keskkonda liikumine kui ka jumalolendi teenimisele pühendumine erinevad arengusuunad. Ta kasutab nende puhul ka „saagi kogumise” või „lõikuse” mõistet ning seob selle inimeste elujõu ja valikutega. Siin rõhutab ta, et inimkonna suure muutuse käigus tulevad kõik need erinevad energeetilised rühmad ja pakkumised nähtavale. Kolme mõjutustasandi mudel on tema viis neid võimalusi üksteisest eristada ja nende omavahelisi suhteid seletada.

Miks võiksid võimsad olendid inimese üle kontrolli tahta?

Salla palub Kavassilasel süvendada varasemat mõtet olenditest, kes tahavad esineda jumalatena või keda inimesed peaksid jumalateks pidama. Küsimus seob omavahel jumalakompleksi, vestluses kasutatud saagikoristuse mõiste ja kosmilise poliitika. Kavassilas alustab väitega, et Maale sünnib lapsi, kellel on tema väitel rohkem elujõudu kui ühelgi tema kirjeldatud jumalolendil. Tema käsitluses on see probleem eelkõige neile, kes on keskendunud võimule, kontrollile ja enda ülimuslikkusele.

Ta kirjeldab selliseid olendeid impeeriumide juhtidena, kes on kogunud tohutult rikkust, mõjuvõimu ja teadvuse kasutamise võimeid. Inimese vaatepunktist võivad nad näida jumalikult võimsad. Kavassilase jaoks ei tähenda see siiski, et nad oleksid elu algallikas või et neil oleks loomupärane õigus teiste üle valitseda. Tema seletuses võivad just need olendid olla seotud suure osa kosmiliste konfliktide ja võimuvõitlusega. Ta nimetab loomise tasandi küsimusi ja sellist kosmopoliitikat oma peamiseks huvi- ning tegevusvaldkonnaks.

Universumi looja ja lõpmatu elu on tema mudelis erinevad mõisted

Kavassilas peab küsitavaks väidet, et mõni üksik olend oleks loonud absoluutselt kõik, mis olemas on. Tema maailmapildis hõljub meie universum justkui lõpmatu elu ookeanis. Universumi sees viibides kogeme selle struktuuri ja piire, kuid väljaspool seda jätkub elu teistsugustes vormides. Samasse avarusse olevat tema sõnul võimalik jõuda ka sissepoole suunatud teadvuse kaudu. Selle seletuse puhul ei kasuta ta universumi ja kogu olemasolu mõisteid sünonüümidena.

Ta täpsustab, et tema väide inimese igavikulisusest ei puuduta füüsilist keha. Keha on tekkinud ja võib kaduda; keha sees väljenduv olemus pole tema järgi kunagi loodud ega saa lõppeda. Samuti eristab ta meie multiversumi ja suure valgusuniversumi loojat kogu omniversumi lõpmatust elust. Ta väidab end olevat teadlikus suhtes universumi loojaga, kuid ütleb, et see intelligents ei pea ennast ülejäänud elu ainsaks tekitajaks.

Sellise kohtumise tunnuseks peab Kavassilas võrdsuse kogemist. Tema sõnul tuletab universumi tegelik intelligents inimesele meelde, et mõlemad eksisteerivad lõpmatu elu sees võrdsete olemustena. Seetõttu näeb ta vastuolu nõudes alistuda olendile, kes kuulutab ennast kõige ainsaks loojaks. Tema eristus puudutab niisiis võimekust ja olemuslikku väärtust: tohutu jõud ei muuda üht olendit teistest olemuslikult väärtuslikumaks.

Salla võrdlus gnostitsismi ja demiurgiga

Salla seostab seda arutelu gnostiliste käsitlustega, kus nähtava maailma valitsejat või kujundajat eristatakse kõrgemast algallikast. Ta toob vestlusse demiurgi mõiste, Jahve ning Platoni headuse idee. Salla tõlgenduses võivad religioonide taga olla reaalselt olemas olevad ja erakordselt võimsad kosmilised olendid, kes pole siiski kõige algne allikas. Ta seostab nende võimu inimeste harjumusega usulistele autoriteetidele kuuletuda ning nimetab näidetena Jahvet ja Allahit.

Kavassilas nõustub selle tõlgendusega ning nimetab Jahvet sõjapealikuks, kellele omistab armukadedust ja vähest kaastunnet. Tema väitel on inimesi eksitatud, kui kosmiliste impeeriumide juhte on esitletud kogu elu loojatena. Ta seostab inimeste praegust ärkamist võimalusega need rollid ümber hinnata. Salla ja Kavassilas tõlgendavad siin usulisi kujusid oma kosmilise võimuhierarhia mudeli kaudu: nende jaoks on keskne erinevus austust nõudva valitseja ja lõpmatu elu algse olemuse vahel.

Maailmapildi enda läbivaatamine

Kavassilas ütleb, et paljud inimesed elavad tema arvates tugeva mõtte- ja teadvusmõju all, kuid ta ei pea neid selle tõttu süüdlasteks. Tema üleskutse on alustada küsimuste esitamisest ja vaadata uuesti üle ka kõige sügavamad eeldused selle kohta, mis on elu, vaimsus ja loomine. Ta leiab, et tähelepanu kulub liialt üksikutele sündmustele ning liiga vähe sellele raamistikule, mille sees neid sündmusi mõistetakse.

Selle selgitamiseks kasutab ta anuma võrdlust: inimesed vaidlevad anuma sees toimuva üle, uurimata anuma enda ehitust. Kui mõista tegelikkuse struktuuri, muutuvat ka selles aset leidvad sündmused tema järgi arusaadavamaks. Peatüki alguses nimetatud saagikoristuse teema jääb siin seotuks võimu ja elujõuga; eraldi uut tehnilist seletust sellele selles lõigus ei anta.

Külvajad, ehitajad ja ajastu lõpp

Salla küsib rühmade kohta, mida kontaktikirjanduses nimetatakse galaktiliseks konföderatsiooniks, külvajateks või ehitajateks. Tema küsimuse lähtekoht on väide, et need olendid osalesid inimkonna või inimkeha loomises ning on nüüd tagasi tulnud, et jälgida ja toetada Maa muutust. Ta soovib teada, kuidas sobituvad need lood Kavassilase arusaama ülestõusmisest või saagikoristusest.

Enne vastamist avaldab Kavassilas toetust JP-na tuntud kontaktikogeja lugudele. Ta ütleb, et on kuulanud JP kirjeldusi ning tunneb neis enda kogemustega sarnaseid jooni. Ta ei usu, et JP lihtsalt mõtleb lugusid välja või kirjeldab talle siiratud mälestusi. Selle hinnangu põhjenduseks toob ta omaenda väidetavalt väga ulatusliku kogemustepagasi, lisades, et mälukustutuste tõttu pääseb ta enda arvates ligi ainult umbes kolmele protsendile sellest.

Kavassilas peab usutavaks ka JP-ga seostatud lugusid Maal paiknevatest arkidest. Tema mudelis lõpeb praegu suurem ajastu või tsükkel. Olendid ja impeeriumid, kes on varem Maad ning inimkonda mõjutanud, peavad tagasi tulema, et täita karmalisi kohustusi ja võtta vastutus oma tegude eest. Arkidel olevat selles oma ülesanne, kuid need ei moodusta kogu muutuse protsessi. Tema jaoks paiknevad nii JP kirjeldused kui eri rühmade tagasitulek ühes avaramas tsükli lõpetamise loos.

Föderatsioon ei peaks muutuma inimkonna ainsaks lootuseks

Galaktilist Föderatsiooni võrdleb Kavassilas Ühinenud Rahvaste Organisatsiooniga galaktilisel tasandil. Selle võrdluse mõte on käsitleda Föderatsiooni ühe koostööorganina suuremas maailmas, mitte kõikehõlmava vaimse või moraalse autoriteedina. Tema hinnangul muutub suhe probleemseks siis, kui inimesed panevad kogu oma lootuse Föderatsioonile ning näevad selles päästjat.

Sellisel juhul asetavad inimesed ennast tema sõnul uuesti abitute ohvrite positsiooni ja annavad oma väe ära. Kavassilas väidab samal ajal, et üks tema olemuse teistest aspektidest tegutseb teispool tavateadvuse piiri eksopoliitilises valdkonnas. Ta ei välista koostööd kõnealuste rühmadega; tema eristus on koostöö ja enese allutamise vahel. Salla toob küsimuse seejärel tagasi selle juurde, kas saabunud rühmad toetavad ülestõusmisprotsessi.

Kõrgemale tõusmise asemel kõikide oma osade ühendamine

Kavassilas vastab, et ta ei pea enda eesmärgiks ülestõusmist ega lihtsalt vibratsiooni tõstmist. Tema sõnul on eesmärk lõimuda ühtsusse: tuua nii oma valgus kui vari tagasi terviklikku olemisse. Ta peab seda Maa loomulikuks protsessiks. Kõrgemate tasandite poole tõusmise õpetused võivad tema tõlgenduses seevastu suunata inimese sagedustele, kus tegutsevad kosmiliste impeeriumide struktuurid.

Selle tõttu näeb ta ohtu, et traditsioonilisest religioonist eemaldudes liigutakse samasugusesse hierarhiasse, mille tegelastel on lihtsalt uued nimed. Maa religioosse autoriteedi asemele võivad tulla kosmilised õpetajad, ülestõusnud meistrid või galaktilised juhid. Kavassilase jaoks pole seega määrav õpetuse eksootilisus, vaid see, millisena õpetus kujutab inimese olemust ja tema suhet autoriteediga.

Mida küsida väidetavatelt maavälistelt abistajatelt?

Ta soovitab teiste tsivilisatsioonidega suhtlemisel uurida nende kultuuriväärtusi, ühiskonnakorraldust, vaimseid käsitlusi ja arusaama inimesest. Eriti huvitab teda, kas nad mõistavad Maa ja inimkonna kohta suuremas loomise protsessis. Ta väidab, et talle tuttavad kanalduse kaudu levivad õpetused pole selgelt meelde tuletanud, kes inimesed tema enda mudeli järgi tegelikult on.

Kavassilas jätab selle väidetava vaikimise põhjuse osaliselt lahtiseks. Tema sõnul võivad kõnealused rühmad seda teadmist mitte omada, olla selle avaldamisel piiratud või teadlikult otsustada seda varjata. Ta kinnitab, et ei soovi kõiki rühmi kurjaks kuulutada. Samas lähtub tema hinnang eeldusest, et tema enda kirjeldatud inimkonna ja planeedi identiteet on õige.

Ta nimetab inimest homo luminous'eks ning kirjeldab Maad universaalse Ema planetaarse üsana. Päike olevat universaalse intelligentsi mehelik väljendus, mis toetab käimasolevat fraktaalset protsessi. Ema- ja isaprintsiip on tema seletuses võtnud selle arengu eest otsese vastutuse, sest Maal toimuv asuvat universumi evolutsiooni esirinnas. Need mõisted moodustavad tema kosmoloogilise mudeli, mitte teadusliku liigituse.

Tšakrad, kundalini ja käbinääre tema päritolukäsitluses

Kavassilas esitab seejärel ühe intervjuu vaieldavama väite: tema järgi pärinevad kundalini ja käbinääre Anunnaki ning tšakrasüsteem Atlantise impeeriumi tehnoloogiast. Ta kirjeldab neid kolmest osast koosneva süsteemina, mis suunab inimteadvust kindlasse kosmilisse raamistikku. Tema käsitluses võib inimene selle kaudu avastada väga avaraid ja muljetavaldavaid maailmu, kuid pidada ekslikult kogu universumiks seda, mis on tegelikult ühe impeeriumi piiratud teadmisteväli.

Selle süsteemi tekkelooks jutustab ta, et Anunnaki ja Atlantise rühmad tegutsesid algul eri ajajoonel ning eri sagedustel. Fraktaalse protsessi harmooniline lähenemine võimaldas neil üksteist tajuma hakata. Sellele järgnes konflikt, hiljem aga kokkulepe ja teadmiste vahetamine. Kavassilase loos võrreldi eri tasanditel uuritud inimvormide kohta kogutud teadmisi ning ühendati need ühiseks süsteemiks. Anunnaki andnud sellesse kundalini ja käbinäärme ning Atlantis tšakrad.

Kavassilas kirjeldab käbinääret kristallilistest struktuuridest koosneva piesoelektrilise seadmena ning seob selle aktiveerimise ligipääsuga jumalate hologrammile. Ta nimetab viimast näiliselt universaalseks maailmamudeliks: selle ulatus võib olla tohutu, kuid see ei olevat tema järgi kogu loomulik universum. Tema vastuväide pole üksnes konkreetsele praktikale, vaid veendumusele, et kogu universaalse teadmise juurde pääseb ainult ühe kehalise elundi kaudu.

Südame-hinge ühtsuspunkt ja kokkulepete lõpetamine

Nende süsteemide all või neist sügavamal asuvat Kavassilase sõnul inimese südame-hinge olemus ja ühtne keskpunkt. Ta osutab vestluses keha piirkonnale, mida transkript üksi täpselt näidata ei võimalda, ning seob seda mõõga ja laialisirutatud kätega risti sümboolikaga. Samas täpsustab ta, et ei mõtle füüsilist kehast sõltuvat punkti: ta nimetab seda subkvantseks ühenduseks ühtse väljaga.

Sellesse keskmesse jõudes olevat võimalik vaadelda tšakraid, kundalinit ja käbinääret justkui oma olemuse seest. Ta kirjeldab tšakraid piiravana, sest need jagavat kogemuse osadeks ja takistavat terviklikku olekut. Oma kursustel õpetavat ta neid ületama. Ta rõhutab, et ei räägi nende vägivaldsest väljarebimisest, vaid tänu ja armastusega lõpetatavast hingetasandi kokkuleppest süsteemi algse loojaga. Tema kirjeldatud järjekorras kutsutakse kõigepealt ühendusse Atlantise impeeriumiga seostatud süsteemilooja, lõpetatakse kokkulepe ja alles seejärel tegeldakse tšakrate endiga. Ta peab seda oluliseks, sest need on olnud kaua inimese struktuuri osa. Ta väidab, et pärast seda ei leia mõned pendlikasutajad inimese tšakraid enam üles.

Salla püüab seda mõtet ümber sõnastada: füüsiline keha oleks avatar, millele lisatud süsteem kujundab vaimse arengu hierarhilise rajana. Kavassilas nõustub ning toob võrdluse vabamüürlaste vaimutulega, mis tema kirjelduses tõuseb mööda 33 selgroolüli Jumala silmani. Ta seostab seda 33. astme sümboolikaga. Tema seletuse järgi võivad erinevad traditsioonid kasutada sama protsessi jaoks eri nimesid ning pidada selle lõpuleviimist ärkamise või valgustumise tipuks.

Salla märgib, et eri õpetused loendavad erineva hulga tšakraid, ning pöörab tähelepanu teisele võimalikule arenguteele: lõimumisele Maa, Kuu, Päikese, Linnutee, galaktikaparvede ja veel suuremate tervikutega. Ta käsitleb neid sama fraktaalse loomuse eri väljendustena. Peatüki lõpus esitab ta täpsustava küsimuse, kas tšakrate kaudu arenemine ja tervikusse lõimumine peavad tingimata teineteist välistama.

Kas erinevad vaimsed teed võiksid üksteist täiendada?

Salla küsib otse, kas inimene võiks ühendada tšakrate kaudu kulgeva ülestõusmistee ja fraktaalse tervikuga lõimumise. Kavassilas vastab oma kogemuse kaudu: ta on olnud reikipraktik ning läbinud enda sõnul paljud New Age'i õpetused. Samal ajal hakkasid tema kogemused avama seisundeid, mida ta pidas tšakrasüsteemist avaramaks. Nendest seisunditest kehalisse olekusse naasmist kirjeldab ta taas osadeks jagunemise ja piiratusena.

Ta tunnistab, et tšakratöö võib teatud etapini olla väärtuslik. Kuigi ta peab seda vaimse kontrollisüsteemi osaks, ei tähenda see tema seletuses, et kõik sellega seotu oleks kuri. Võrdluseks toob ta võõrasse riiki mineku ja sealses riigiusus osalemise. Tema küsimus on, kas inimene mõistab valitud süsteemi ulatust ja piire või peab seda kogu võimaliku vaimsuse lõplikuks kujuks.

Elupuu, kosmiline madu ja teadmise allikas

Kavassilas seob elupuu kujundi kesk- ja piirdenärvisüsteemiga ning räägib loomulikust kosmilise mao või suure draakoni energiast. Kundalinit peab ta selle energia imitatsiooniks, mida nimetab impeeriumi loodud siirdiseks. Ta ütleb, et oma kursustel õpetab ta lisaks tšakratele ületama ka kundalinit ja loobuma käbinäärmest kui peamisest teadmise allikast.

Ta kasutab käbinäärme kohta isegi atrofeerumise sõnastust. Vestluses ei selgitata meditsiinilist protseduuri ega esitata tõendeid sellise kehalise muutuse kohta; see on osa tema väitest, et teadmisele pääsetakse ligi teadliku suhte kaudu ühtse väljaga. Kavassilas rõhutab uuesti, et ei pea tšakrate, kundalini või käbinäärme praktikuid halbadeks inimesteks. Tema mõte on, et inimese olemus ulatub tema hinnangul nendest süsteemidest kaugemale.

Südame-hinge olemuse kaudu avanevat tema järgi kogu suur valgusuniversum koos multiversumiga. Sellest vaatepunktist olevat võimalik näha jumalate hologrammi ühe struktuurina teiste seas. See on tema jaoks erinevus kogemuse avaruse ja selle tegeliku kõikehõlmavuse vahel: väga ulatuslik maailm võib tunduda lõplik, kuigi tema mudelis eksisteerib veel avaram tervik.

Inimene kui universum universumi sees

Salla nõustub, et inimese ja teda ümbritsevate sündmuste vaatlemine suurema kosmilise terviku fraktaalse peegeldusena võib aidata meenutada avaramat identiteeti. Ta ütleb, et käsitleb inimest igavese hingena piiratud kehalises vormis, mille teadmised ja mälestused on osalised. Samal ajal ei taha ta tšakrapraktikaid täielikult kõrvale heita: ta näeb neis võimalikku kasu, kuigi mõistab Kavassilase kriitikat hierarhilise mudeli kohta.

Kavassilas kirjeldab oma teekonda kreeka õigeusu ristimisest katoliiklikku poistekooli ja sealt hiljem New Age'i maailma. Seal kohtas ta tšakraid, kundalinit, käbinäärme õpetusi, ülestõusnud meistreid ja ingellikke hierarhiaid. Tema järgi võib inimene nii liikuda ühest institutsionaalsest raamistikust teise, arvates samal ajal, et on hierarhiatest välja jõudnud.

Sissepoole liikumist võrdleb ta TARDISega: väliselt väikeses ruumis avaneb ootamatult palju suurem sisemus. Inimene olevat tema sõnul kõndiv universum, universum universumi sees. Selle sisemise avaruse kaudu tekkivat ühendus loomuliku universumiga ja võimalus tajuda varasemate praktikate tegevusulatust. Ta rõhutab, et need praktikad tundusid alguses ka talle hämmastavad, kuid hiljem koges ta vajadust liikuda nende aluseks olevast maailmapildist edasi.

Kojujõudmine kui meenutamine ja lõdvestumine

Salla sõnastab erinevuse saavutamise ja meenutamise vahel. Tema järgi ei pea kojujõudmine tähendama lõputut tööd järgmise vaimse astme nimel, näiteks pidevat mediteerimist, et jõuda üheteistkümnendast tšakrast kolmeteistkümnendani. See võib olla hoopis hinge poolt äratuntava koduseisundi meenutamine, mille juurde kuuluvad siirus, avatud süda ja oma olemuse omaksvõtmine.

Kavassilas nõustub ning ütleb, et peab ennast pigem meenutamise juhendajaks kui uue teadmise õpetajaks. Ta ei paluvat inimestel luua midagi, mida varem olemas polnud, vaid lõdvestuda ühendusse, mille kogemine on ununenud. Tema sõnul võivad inimesed seda kogeda kehaliselt ja selgelt tajutavalt. Ta seob niisuguse kogemuse teadliku suhtega Maa ehk ema Sophia ja loomise endaga.

Põlisrahvaste teadmised ning sisemine eristamisvõime

Suhte Maa ja paigaga seob Kavassilas põlisrahvaste arusaamaga oma maaga ühenduses olemisest. Ta mainib intervjuu ajal eelseisvat kohtumist Arnhem Landi vanematega Glass House Mountainsi piirkonnas. Tema sõnul pidid nad seal jagama tähetarkust ja osalema suuremas tseremoonias. Tegemist on vestluse toimumise ajal kirjeldatud plaaniga; sellest lõigust ei saa järeldada sündmuse praegust toimumist ega kinnitatud üksikasju.

Järgnevalt käsitleb ta eristamisvõimet olukorras, kus inimesteni jõuab palju konkureerivaid lugusid. Tema eelistatud mõõdupuu on sisemine tunnetus: kuidas teine inimene või tema jagatud teave enda sees mõjub. Ta seletab seda resonantsiga ühtses väljas ning ütleb, et mõni lugu võib talle seetõttu tunduda desinformatsioonina. Niisugust tunnetuslikku äratundmist esitab ta enda meetodina otsustamaks, milliseid maailmapildi osi ta oma kogemusega kooskõlas olevaks peab.

Kavassilas tunnistab, et ka teda ennast on desinformatsiooni levitamises süüdistatud. Tema arvates tekitab vastuseisu see, et tema mudel seab kahtluse alla paljude vaimsete õpetuste eeldused. Ta räägib sõbrast, kes naljatas, et teda võib uskuda just seetõttu, et ta ärritab kõiki osapooli. Sama sõber kirjeldanud tema mudelit kõikehõlmavana, milles midagi ei jäeta välja. Kavassilas rõhutab siiski, et ei pea ennast ainsaks teadjaks: ta olevat kohanud üha rohkem inimesi, kelle kogemused kattuvad tema kirjeldustega.

Ta ütleb selgelt, et ei pea ennast uurijaks: enda sõnul ei hangi ta jagatavaid teadmisi raamatutest ega internetimaterjalide läbivaatamisest. Jagatav teadmine pärinevat tema enda vahetutest kogemustest. Ta mainib, et kuulab Salla ja DJ saateid ning peab nende eksopoliitilisi vaatenurki teineteist täiendavaks. Tema võrdluses liigub DJ käsitlus maapealsetest küsimustest kosmilise poliitika poole, Salla oma aga väljastpoolt Maa suunas. See täpsustus aitab mõista intervjuu iseloomu: tema autoriteeditaotlus põhineb kogemuslikul tunnistusel, mitte läbiviidud teadusuuringul.

Avalikustamine ja hoiatus kosmiliste ahvatluste eest

Tulevast avalikustamist käsitledes väidab Kavassilas, et Maa pole kunagi olnud maavälisest ja dimensioonidevahelisest elust eraldatud. Tema järgi tähendaks avalik muutus olemasoleva suhte nähtavamaks saamist, mitte esimest kontakti. Ta toob näiteks varasemad tunnistajad, sealhulgas Corso, ning kiidab Sallat selle eest, et too tuletab meelde enne praeguseid avalikustamisjutte esitatud väiteid.

Samal ajal hoiatab ta selle eest, mida nimetab kosmiliseks kommiks: vaimustavate olendite ja lubaduste tõttu võib inimene oma kriitilise iseseisvuse kaotada. Ta eristab eri põhjamaise välimusega maaväliseid tsivilisatsioone, ühiskondi ja geneetilisi rühmi. Tema hinnangul aitavad mõned neist Maal seniste võimustruktuuride haardest vabaneda ning nendega tuleks teha koostööd.

Tema rõhk on võrdsena suhtlemisel. Ta ei soovita neid olendeid vaenlasteks kuulutada, kuid ei taha ka nende pjedestaalile tõstmist. Inimesed peaksid tema sõnul seisma võimalike partnerite kõrval ja küsima, milline teadmine neil inimkonnast tegelikult on. Kavassilas peab võimalikuks, et ka nende endi ühiskondade juhid on piiranud liikmete ligipääsu olulisele teabele.

Identiteet, väidetav koostöö ja avaliku dialoogi võimalus

Kavassilas soovitab kontaktides küsida inimese, Maa ja Päikese algse otstarbe kohta. Ta kordab homo luminous'e mõistet ning esitab väite, et ingliskeelne human on Jahvega seotud kaubamärgina toimiv nimetus. Vestluses seda keeleajalooliselt ei põhjendata; tegemist on tema esoteerilise sõnatõlgendusega, mitte tõendatud etümoloogiaga.

Ta väidab, et tegutseb teisel pool tavateadvuse piiri Föderatsiooniga koostöös ning osutab Thorhani-nimelisele kontaktile kui võimalikule kinnitajale. Samuti mainib ta juhtumit, kus ühe salajase kosmoseprogrammi aluse relvasüsteem olevat kõrvaldatud. Tema sõnul põhjustas see ulatusliku reaktsiooni, kuid üksikasjad jätab ta tulevase vestluse jaoks. Intervjuus ei kirjeldata seda sündmust piisavalt, et selle käiku või tõepärasust hinnata.

Tulevikku vaadates kujutleb ta avalikke arutelusid, kus inimesed saaksid teiste olenditega otse rääkida pakutavatest tehnoloogiatest ja ühiskondlikest muutustest. Ta avaldab arvamust, et Salla võiks oma senise ajakirjandusliku töö järel täita inimkonna esindaja rolli. See on tema isiklik hinnang Salla võimalikule tulevikule, mitte teade kokkulepitud ametist või mandaadist.

Medbed'id, isikuandmed ja tehnoloogia kasutuselevõtt

Näitena arutelu vajavast tehnoloogiast nimetab Kavassilas medbed'e ehk väidetavaid ravivoodeid. Ta ütleb, et on sellises seadmes salajase kosmoseprogrammi raames viibinud ning et see skannib inimest kvanttasandil. Tema küsimus on, mida tähendab inimese jaoks olukord, kus kogutakse andmeid, mida ta peab DNA-st veel sügavamaks kvantplaaniks.

Ta küsib, kes sellist teavet hoiab, kus seda säilitatakse ja kellel on sellele ligipääs. Tema sõnul võiks niisugune teave anda võimaluse inimest väga sügavalt mõjutada. Vestluses ei tõendata seadmete kirjeldatud võimeid ega vastavat kvantplaani, kuid tema arutelu sisu on tehnoloogia kasutuselevõtu tingimustes: milline kontroll jääb inimesele ja kuidas ühiskond muutust juhib. Ta nimetab selliste küsimustega tegelemist tegelikkuse juhtimiseks.

Tema kursuste ülesehitus

Salla palub lõpu poole tutvustada Kavassilase veebilehte, raamatut ja võimalikke õppimisvõimalusi. Kavassilas nimetab Our Journey Home'i ning kursust Transcending the God Matrix, lühendiga TGM. Tema kirjelduse järgi käsitletakse sellel hingetasandi kokkuleppeid jumalolenditega ja tehnoloogilise intelligentsiga ning õpetatakse tšakrate ja kundalini ületamist. Ta seostab kokkulepete lõpetamise universumi südame ehk hinge tasandiga.

Edasijõudnute kursust nimetab ta Reality Management'iks. Selle eelduseks olevat TGM-i läbimine. Jätkukursusel keskendutavat teadlikule suhtele ema Sophia, elementide ja ühtse väljaga. Kavassilas seob selle kaasloomisega: tema õpetuse järgi tuleks enne tegelikkuse teadlikku mõjutamist mõista, milliste olendite ja tervikutega inimene suhtes on. Kursuste kirjeldus viib seega tagasi tema üldise küsimuseni, kuidas muutustes osaleda ja teiste olemasoluga arvestada.

Kas Maa ja inimkond saavad enda tuleviku üle otsustada?

Enne lõpetamist soovib Kavassilas rõhutada üht diplomaatilist küsimust: keda arvestatakse siis, kui väidetavad maavälised rühmad kavandavad Maal tehnoloogia kasutuselevõttu ja ühiskondlikke muutusi? Ta kirjeldab Rootsis toimunud kohtumist mehega, kes olevat Vabade Maailmade Föderatsiooni ehk Federation of Free Worldsi esindaja ning käivat kaks korda nädalas nende alustel. Mees rääkis talle mitmesugustest plaanidest, mida Föderatsioon soovivat Maal ellu viia.

Kavassilas küsis tema sõnul, kas vastavatel koosolekutel osalesid Maa, inimkonna ja Päikese hing või intelligents. Vastuseks saanud ta ebakindla kinnituse, et loodetavasti küll. Kavassilase jaoks peaksid need tema maailmapildis teadlikud tervikud olema kohal täieõiguslike osalistena. Kavassilas väidab ise teadvat, et need olendid koosolekutel ei osalenud, ning põhjendab oma kindlust Föderatsiooni sagedusala tundmisega. Tema hinnangul ei arvestata kavandatavates muudatustes teadlikku suhet Maa, inimkonna ja Päikese olemusega. Ta peab seda välise ideoloogia pealesurumise ohuks isegi siis, kui algsed kavatsused on head.

Tema järgi tuleks enne sekkumist mõista mõjutatava maailma loomise protsessi: millist tehnoloogiat on sobiv rakendada, millal seda teha ja kuidas. Ta nimetab selle suhte puudumist ideoloogiliseks agressiivsuseks. Samas ei loobu ta oma varasemast väitest, et Föderatsiooni rühmad võivad suuremas plaanis täita vajalikku rolli. Tema kriitika puudutab nende tegevuse tingimusi, esindatust ja arusaamist Maast.

Salla seostab selle mõtte oma 2013. aasta galaktilise diplomaatia raamatuga. Tema sõnul ei peaks Maa esindatus piirduma inimeste, Maa Alliansi või salajaste kosmoseprogrammidega. Ta nimetab vaalalisi, suuri loomi ja Gaiat ning räägib ühtse planetaarse hääle kujundamisest. Vestluses lisatakse ka maa-alused olendid ja teised varjatuks peetavad eluvormid. Salla peab inimestest partnerite kaasamist alguseks, kuid leiab, et nende kosmoloogiliste eelduste korral vajaks esindatuse küsimus palju laiemat käsitlust.

Kavassilase lõpetav sõnum

Lõppsõnas kordab Kavassilas oma veendumust, et inimene on märksa avaram olend, kui tavapärane minapilt lubab mõista. Ta kirjeldab mitmemõõtmelise teadlikkuse avanemist ning võimalust kogeda ühtse välja kaudu suhet teiste olendite ja elu osadega. Selle teekonna keskmes on tema jaoks oma hinge juurde koju jõudmine ja sellega kaasnev armastuse kogemus.

Ta rõhutab veel kord, et ei mõtle hierarhilist kõrgemale tõusmist, vaid ühtsusse lõimumist ja oma olemuse nähtavaks saamist. Ta kutsub inimesi lubama endale haavatavust ning väljendama oma ehedat olemust. Tema sõnul ootab igas inimeses avaram võimekus võimalust avalduda ja oma osa täita. Selle lootusrikka mõttega lõpetavad Kavassilas ja Salla vestluse.