Bashari õpetused

Loomise viis põhiseadust

Need viis põhiseadust kehtivad universumis kõikjal ja igal ajal — sealhulgas KÕIGIS mõõtmetes.

1. 1. Sa oled olemas. (MINA OLEN)

2. 2. Kõik on siin ja praegu.

3. 3. Kõik on üks ja Üks on kõik.

4. 4. Mida sa välja annad, selle saad tagasi.

5. 5. Ainus püsiv asi universumis on muutus — välja arvatud esimesed neli postulaati, mis ei muutu kunagi.

1. Sa oled olemas. (MINA OLEN)

Kui sa oled praegu olemas, on sinu olemasolu igavene: sa oled alati olemas olnud ja jääd alati olemas olema. Sa võid muuta vormi, kuid sa oled alati olemas. Nii et… lõdvestu… sa jääd igaveseks alles.

2. Kõik on siin ja praegu.

Aeg ja ruum on illusioonid. (Kuid sinu kogemused ajas ja ruumis on „reaalsed”.) On olemas ainult siin ja praegu.

3. Kõik on üks ja Üks on kõik.

Nii nagu hologrammi iga tilluke osa sisaldab teavet kogu hologrammi kohta, oleme ka meie kõik omavahel seotud. Osa sisaldab Tervikut. Kõik on tõepoolest vaid üks täielikult läbipõimunud „asi”.

4. Mida sa välja annad, selle saad tagasi.

„Väline” on „sisemise” peegeldus. Füüsiline reaalsus on tegelikult kolmemõõtmeline holograafiline peegel: sinu füüsiline reaalsus on lihtsalt holograafiline peegeldus sellest, mida sa kõige kindlamalt tõeks pead. Ja peegliga sarnaselt ei muutu füüsiline reaalsus enne, kui muutud kõigepealt sina (muudad seda, mida kõige kindlamalt usud).

5. Ainus püsiv asi universumis on muutus — välja arvatud esimesed neli postulaati, mis ei muutu kunagi.

Nii et… tasub harjuda igavesti muutuva Loominguga. Naudi sõitu! Surfa muutuste lainetel!

Essassani „kasutusjuhend”

Sellesse ühte lihtsasse valemisse on koondatud kogu Essassani tarkus selle kohta, „kuidas elu toimib”.

See pole filosoofia ega religioon. See põhineb füüsikal, mis kirjeldab reaalsuse tegelikku toimimist.

1. 1. Tegutse oma elevuse ja kire ajel — tee seda, mis sind sel hetkel kõige enam elevile ajab. Tee seda igal võimalikul hetkel.

   (Elevus on sinu kõrgem mina, kes näitab sulle kindlat suunda, lootes, et sa selles suunas liigud.)

2. 2. Tee seda nii hästi, kui suudad. Mine sellega nii kaugele kui võimalik — kuni sa ei saa enam edasi minna.

   (Veendu, et sinu uskumused ei pane sind oma elevust juba ette maha suruma.)

3. 3. Tegutse oma elevuse ja kire ajel, ilma vähimagi nõudmise, eelduse või ootuseta selle kohta, milline tulemus peaks olema.

   Väga sageli ei ole ideaalne tulemus see, mida sa ootad või kavatsed. Sinu kõrgem mina teab ideaalset tulemust, kuid sinu füüsiline meel ei saa seda tegelikult ette teada.

4. 4. Otsusta jääda positiivsesse seisundisse — olenemata sellest, mis juhtub.

   Kui juhtub midagi soovimatut, võimaldab ka siis positiivsesse seisundisse jäämine sul sellest olukorrast midagi kasulikku saada. Kui jääd positiivsesse seisundisse, võid avastada, KUIDAS see olukord saab sulle kasuks tulla.

   Iga asjaolu on tegelikult neutraalne ega kanna iseenesest mingit tähendust. Sina määrad, kas selle mõju on positiivne või negatiivne, lähtudes TÄHENDUSEST, mille sa sellesse olemuselt neutraalsesse olukorda PROJITSEERID.

5. 5. Uuri pidevalt oma uskumussüsteeme, lase lahti soovimatutest uskumustest ja asenda need:

   • * Hirmul põhinevad uskumused, mis sul võivad olla.

   • * Ja uskumused, mis ei ole kooskõlas sellega, kes sa soovid olla.

SELLE VALEMI JÄRGIMINE — nii täpselt, kui suudad — aktiveerib sünkroonsuse, mis on kogu universumi korraldav põhimõte. (Sünkroonsus on universumi kõigi osade omavaheline „võrgustumine” ja koordineerimine ühe universaalse meele kaudu.) Nii hakkavad asjad sinu elus selle sünkroonsuse aktiveerimisel automaatselt kulgema sinu jaoks loomulikumalt, meeldivamalt ja soovitumal viisil — ning täiusliku ajastusega.

Iga indiviid on endast teadlik ja vaba tahtega olend, kes suudab enda üle järele mõelda — Lõpmatu Loomingu holograafiline kujutis.

Iga indiviid on alati täpselt nii võimas, kui tal on vaja olla, et luua mis tahes reaalsust, mida ta soovib, ilma et ta peaks selle saavutamiseks kellelegi teisele või iseendale haiget tegema.

Nii nagu vesi, aur ja jää on kõik üks ja seesama asi, mis võngub eri sagedustel, on ka aine ja energia üks ja seesama substants, mis võngub eri sagedustel.

Kõik asjad on eri sagedustel võnkuv vaim. Aine on tahkestunud energia. Aine on vaimuenergia, mis võngub madalamal sagedusel. Sinu keha on tahkestunud vaim, kristalliseerunud vaim. Sinu vaim ei ole sinu kehas. Sinu keha on sinu vaimus. Kui tõstad oma võnkesagedust, muutud vaimusarnasemaks, lähenedes voolavale vaimule, ning nii muutub sinu reaalsusloome paindlikumaks ja kergemini muudetavaks.

Raadio ei pea looma saadet, mida ta soovib kuulda. Tal tuleb üksnes võtta vastu juba olemasolev saade. Selleks muutub ta tõhusaks vastuvõtjaks, häälestades ja sünkroniseerides oma sageduse — luues võnkumiste sarnasuse — saatega, mida ta soovib vastu võtta.

Samuti ei pea sina looma reaalsust, mida soovid, sest see on juba olemas — lõpmatute võimalike reaalsuste seas, mis kõik eksisteerivad üheaegselt. Sul tuleb vaid muuta end tõhusaks „antenniks”, et saaksid võnkumiste sarnasuse kaudu seda reaalsust vastu võtta. Ja nii muutub see sinu jaoks füsioloogiliselt „reaalseks”.

Kõigepealt pead sa olema see võnkumine. Seejärel võtad sa selle reaalsuse automaatselt vastu.

Sa pead „nägema” oma eelistatud reaalsust praeguses hetkes juba olemasolevana. Siis muutub see sinu välises reaalsuses käegakatsutavaks.

Raadio valib ja võtab häälestusnupu abil vastu ühe konkreetse jaama kõigi saadete hulgast, mis raadio ümber samal ajal olemas on.

Samuti on lõpmatult võimalikke reaalsusi, mida võiksime igal hetkel „vastu võtta” ja kogeda. Kuidas valime, millise neist soovime kogemiseks esiplaanile „tõmmata”?

Me valime ja võtame vastu reaalsuse kindlaid „versioone” oma uskumuste kaudu.

Me valime ja võtame vastu, usaldades sajaprotsendiliselt seda, „mille kohta me teame, et see on nii”.

Kasulik metafoor:

Oletame, et sul on palju lambipirne, igaüks eri värvi. Ükski pirn ei saa iseenesest süttida, kuni see pole pesasse keeratud. Pesa annab energia, mis värvilise pirni „aktiveerib”. Ilma pesata ei saa värvilised pirnid midagi teha.

Iga uskumus on nagu lambipirn. Ja SINA oled pesa — energiaallikas, mis konkreetse uskumuse „aktiveerib”.

Kui soovid oma uskumust muuta, kujutle, et keerad selle uskumuse pesast välja (ühendad selle energiaallikast lahti). Pesa oled SINA ja SINU ENERGIA.

Seejärel kujutle, et keerad sellesse pesasse oma eelistatud uskumuse, aktiveerides selle nõnda OMA ENERGIAGA.

Nii lihtne see ongi.

Pea lihtsalt meeles: iseenesest ei ole ühelgi uskumusel energiat ja see ei saa midagi teha. Uskumus „aktiveerub” alles siis, kui SINA annad sellele OMA energiat. Ja SINA ning AINULT SINA saad valida, millisele uskumusele soovid energiat anda.

Siin on selle toimimise „füüsika”:

Raadio peab kõigepealt võnkuma kindlal sagedusel, et kõigi võimalike samaaegsete saadete hulgast „vastu võtta” just sellel sagedusel võnkuv saade. Samamoodi paneb iga uskumus sind võnkuma sagedustel, mis moodustavad ainulaadse kogumi.

Need sagedused tõmbavad seejärel kaasresonantsi kaudu ligi hologramme, mis võnguvad samadel sagedustel.

See tähendab, et lõpmatute võimalike hologrammide universaalsest „taustamaatriksist” — kõigist lõpmatutest võimalikest reaalsuse „versioonidest”, mis eksisteerivad üheaegselt — „tõmmatakse välja” need hologrammid ja sümbolid, mis võnguvad sünkroonselt samadel sagedustel nagu sinu uskumus. Sina „võtad need vastu” tegelike „väliste füüsiliste kogemustena”, mida tajud „reaalsena” ehk „objektiivse reaalsusena”.

Niisiis on iga uskumus ainulaadne sageduste kogum ehk mall, mis määrab, milliseid hologramme sa oma kogemusse ligi tõmbad.

See, mida me usume ja „kindlalt tõeks peame”, loob häälestuse, mille kaudu võtame vastu selle konkreetse reaalsuse „versiooni”. See usaldus või „teadmine” on mehhanism, mille kaudu loomine toimub. Ilma uskumiseta ei looks me mingit reaalsust ega oleks olemas. Igal hetkel usume alati midagi täielikult.

Sinu reaalsuse kõik võimalikud „versioonid” on juba olemas. Tegelikult on need kõik siin — otse sinu nina all — siinsamas, just praegu. Enamik neist „versioonidest” on meile siiski nähtamatud ja muutuvad „nähtavaks” alles siis, kui „häälestame” end oma uskumuste kaudu sobima ja resoneerima mõne konkreetse „versiooni” sagedustega. Pealegi, kuna aeg on vaid kohalik „illusioon”, mida tegelikult ei eksisteeri, oled sa juba see, kelleks kunagi loodad „saada”, ja saavutanud kõik, mida loodad „saavutada”. Kui see on sulle „nähtamatu”, siis ainult seepärast, et sinu uskumused ei pane sind veel võnkuma nende versioonidega sünkroonselt. Sinus sisaldub KÕIK — kõik võimalikud „versioonid”. Ja kõik need siin ja praegu olevad versioonid on sinu jaoks eri määral nähtavad või nähtamatud, olenevalt sinu uskumustest iga konkreetse versiooni kohta. Sa „näed” ja „koged objektiivselt” neid versioone, mis on sinu võnkumisega sünkroonis, ning just sinu uskumused igal hetkel määravad, kuidas sa võngud.

See kõik on paljudest hologrammidest koosnev hologramm.

Hologrammi iga osa sisaldab teavet kogu hologrammi kohta. Universumi ülesehitus on holograafiline. Sina oled holograafiline. Ka sinu reaalsuse iga võimalik „versioon” on holograafiline. Sinus sisalduvad kõik võimalikud reaalsuse versioonid. Kõik hologrammid ehk reaalsuse versioonid sisalduvad sinus. Kõigist neist lõpmatutest võimalustest „valid” sa oma uskumuste, kujutlusvõime ja tunnetega versiooni, mida kogeda. Sinu kujutlusvõime on kõigi sinu võimalike hologrammide „arhiiv”. Sellest võimaluste arhiivist on parajasti valitud reaalsuse versioon see, mida sa „kujutled” — usud või millele oma kujutlusvõime keskendad. Seejärel „aktiveerid” sa valitud versiooni oma tunnetega. Mida intensiivsemad on tunded, seda jõulisemalt selle versiooni aktiveerid ja seda kiiremini avaldub see sinu käegakatsutava reaalsusena. Positiivsed tunded aktiveerivad positiivseid soovitud versioone. Negatiivsed tunded aktiveerivad negatiivseid soovimatuid versioone — kardetud tulemusi.

Sinu uskumused tekivad sellest, mida sa kujutled ja seejärel oma tunnetega aktiveerid. Aktiveerub see versioon, millega seostuvad kõige intensiivsemad tunded.

Võrdluseks: kui arvutiekraan pakub sulle palju valikuid ja sul tuleb soovitu valimiseks vaid sellel klõpsata, siis sinu kujutlusvõime on kõigi ekraanil olevate võimaluste kogum. Hiire viimine soovitud valikule on nagu kujutlusvõime keskendamine ühele kindlale nägemusele. Sellel valikul klõpsamine on aga nagu oma tunnete kasutamine valiku aktiveerimiseks.

Eksiarvamus: „Nägemine tähendab uskumist.” (See, mida tajume, määrab, mida usume.)

Tegelikkus: „Uskumine tähendab nägemist.” (See, mida usume, määrab, mida tajume!)

Seega ära oota, et saaksid seda kõigepealt tajuda ja alles siis sellesse uskuma hakata! Kõigepealt usu sellesse ja siis hakkad seda vastavalt ka tajuma.

Uskumused ==> Taju ==> Tõlgendus ==> Emotsionaalne reaktsioon ==> Mõtted ==> Tegevus

1. 1. Sinu uskumused määravad reaalsuse, mida sa tajud. Sinu uskumused määravad sinu reaalsustaju.

2. 2. Seejärel tõlgendad sa oma reaalsustaju kohe, automaatselt ja tavaliselt teadvustamatult. See tähendab, et omistad oma reaalsustajule meelevaldselt tõlgenduse, projitseerid selle sinna ja „asetad selle peale”.

3. 3. Seejärel reageerid emotsionaalselt oma tõlgendusele sellest reaalsusest.

4. 4. Siis tekivad sul mõtted selle reaalsuse kohta.

5. 5. Seejärel asud oma emotsioonidest ja mõtetest lähtudes tegutsema.

Uskumused ==> Taju ==> Tõlgendus ==> Emotsionaalne reaktsioon ==> Mõtted ==> Tegevus

Kui vaatad televiisorit ja parajasti näidatav saade sulle ei meeldi, ei püüa sa seda saadet muuta ega ümber kujundada. Selle asemel valid lihtsalt teise saate, mis sulle rohkem meeldib.

Samuti ei pea sa kogetavat reaalsust „muutma” ega „ümber kujundama”, kui see sulle ei meeldi. Sul tuleb vaid valida „vastuvõtmiseks” teine reaalsuse versioon, sünkroniseerides oma võnkumised selle reaalsuse „versiooniga”, mida eelistad kogeda. See on juba olemas. Sul tuleb see vaid „vastu võtta”. Sina valid „kanali”, mida elus vaatad.

VÄLISE MUUTMISEKS MUUDA SISEMIST.

ET SEE OLEKS VEEL LIHTSAM:

Täpselt väljendudes: inimesed ei „loo” oma reaalsust. Nad „valivad” selle ja „lasevad selle sisse”.

Võrdluseks: televiisor ei „loo” saadet, mida ta näitab. Ta lihtsalt „valib” selle ja „laseb selle sisse”. Raadio ei „loo” raadiosaadet, mida ta mängib. Ta lihtsalt „valib” selle ja „laseb selle sisse”.

Seda mõistes peaks sulle tunduma veel LIHTSAM luua, valida ja sisse lasta seda reaalsuse versiooni, mida soovid kogeda, sest SA EI PEA LOOMA SOOVITUD REAALSUSE VERSIOONI! SEE ON JUBA OLEMAS! SUL TULEB SEE VAID „VALIDA” JA „SISSE LASTA”!

Kõik võimalikud reaalsuse versioonid on juba olemas! (Kui öeldakse, et Jumal on lõpmatu, siis see pole nali.)

SA EI PEA LOOMA seda reaalsuse versiooni, mida soovid kogeda. SEE ON JUBA OLEMAS! See toimub JUST PRAEGU — mõnel teisel paralleelsel reaalsusrajal. SUL TULEB SEE VAID „VALIDA” JA „SISSE LASTA”!

1. Näe seda. (mõtteline)

Visualiseeri seda. Kujutle seda. Unista sellest. Visualiseeri seda selgelt. Sul pole vaja seda kaua visualiseerida. Lühikesest ajast piisab, kuid kujutlus peab olema selge. Sul peab olema kindel ja selge pilt. Visualiseerimine loob põhiplaani, seega näe seda väga üksikasjalikult. Näe seda ==> Muutu tõhusaks mõtteliseks antenniks, et võtta vastu seda reaalsuse „versiooni”.

2. Tunne seda. (emotsionaalne)

Tunne selle suhtes elevust ja kirge! Kuidas sa end tunneksid, kui see oleks sul praegu olemas? Tunne seda praegu! Ühendu oma nägemusega kõigi emotsioonide ja meelte kaudu, justkui oleks see sul juba praegu olemas! Kaasa kõik meeled — kujutle selle lõhna, puudutamist, maitset jne. Tunne seda ==> Muutu tõhusaks emotsionaalseks antenniks, et võtta vastu seda reaalsuse „versiooni”.

3. Ole see. (füüsiline)

Füüsiline tegevus. Tee seda, et kogemus saaks füüsilise aluse! Tee toiminguid, mis jäljendavad võimalikult täpselt seda, mida sa oma nägemuses end tegemas „näed”. Kogu kokku ja kasuta vahendeid, mis seda olukorda jäljendavad, ning tee olukord prooviks läbi. Selline füüsiline „mängult tegemine” treenib kehateadvust. Nii muutub see „sinu jaoks praegu reaalseks” ja universum toob selle seejärel sinuni. MÄRKUS: see füüsiline tegevus ei põhjusta otseselt soovitud reaalsuse avaldumist. Selle asemel loob tegevus sinus täpsema võnkumise, muutes sind selle vastuvõtmiseks paremaks antenniks, sest häälestud paremini samale võnkumisele. Soovitud reaalsus on juba olemas. Sa ei pea seda looma. Sul tuleb see ainult vastu võtta. Ole see ==> Muutu tõhusaks füüsiliseks antenniks, et võtta vastu seda reaalsuse „versiooni”.

Teisisõnu:

1. 1. Näe seda. ===> Muutu täpseks mõtteliseks antenniks, et seda reaalsuse versiooni „vastu võtta”.

2. 2. Tunne seda. ===> Muutu täpseks emotsionaalseks antenniks, et seda reaalsuse versiooni „vastu võtta”.

3. 3. Ole see. ===> Muutu täpseks füüsiliseks antenniks, et seda reaalsuse versiooni „vastu võtta”.

Kuna sinus sisaldub KÕIK ja sinu reaalsuse kõik võimalikud versioonid eksisteerivad tegelikult üheaegselt ning on „reaalsed”, on sul juba kõik, mida soovid või võiksid kunagi soovida. Sinus sisaldub see kõik! Sulle on juba antud kõik, mida võiksid kunagi loota saada või tahta. See lihtsalt ei pruugi olla sinu jaoks „nähtav” ja seetõttu „reaalne”.

Kogu Looming eksisteerib siin ja praegu, väljaspool aega, ühes igaveses praeguses hetkes. Seetõttu on sul tegelikult juba olemas kõik, mille kohta usud, et võid selle „kunagi” saada! Kõik on siin ja praegu, kuid eri määral nähtav või nähtamatu — olenevalt sagedustest, millel sa võngud. Need omakorda sõltuvad uskumustest, mida pead „reaalseks”.

Kui sa millegi saamiseks „palvetad”, ei pea sa palvetama selleks, et saada midagi, mida sul veel pole, sest see on juba otse sinu ees. Selle asemel palvetad sa tegelikult selleks, et suudaksid näha: see on sul juba olemas. Sest… kui sa näed, et see on sul juba olemas, ühtib sinu võnkesagedus soovitu võnkesagedusega.

Ja kui sinu sagedus ühtib soovitu omaga, peab see sinu reaalsuses avalduma! Kõik on energia. Siis ei saa see reaalsus sinuni jõudmata jääda, sest nii universum füüsikaliselt toimib. Kui häälestud soovituga samale sagedusele, näed, et see on kogu aeg „siinsamas” olnud, oodates vaid, et sa seda märkaksid ja nautima hakkaksid.

Esimene kiire võte

1. 1. Loo selge nägemus või kavatsus selle kohta, milline võiks olla sinu eelistatud reaalsus ehk sinu eelistatud elu.

2. 2. Ainuüksi sellepärast, et sa oled olemas, väärid sa automaatselt kõike, mida võid tahta. Seetõttu veendu, et tunned, et väärid seda eelistatud reaalsust.

3. 3. Millised oleksid selle inimese uskumused, kes juba kogeb täpselt seda reaalsust?

4. 4. Võta need uskumused omaks.

5. 5. Kui ilmnevad selle uskumusega vastuolus olevad sündmused või kerkivad esile uskumused, mis on vastuolus sinu äsja omaks võetud uskumustega,

   1. A. Ära eita neid. Tunnista neid jõuetust väljendavaid uskumusi ja seda, et need on sinu omad. (Sest sa ei saa muuta seda, mida sa enda omaks ei tunnista.)

   2. B. Mõista, et need jõuetust väljendavad uskumused ja sinu äsja omaks võetud uskumused on ühtviisi reaalsed, ühtviisi kehtivad ning mõlemad sisalduvad sinus.

   3. C. Seda mõistes otsusta lihtsalt väljendada oma eelistatud, äsja omaks võetud uskumusi.

   (Kuna sinus sisalduvad juba KÕIK uskumused, ei pea sa soovimatutest uskumustest „lahti saama”. Lihtsalt väljenda oma eelistatud uskumusi.)

6. 6. Tunne nii, nagu tunneks inimene, kes juba kogeb seda eelistatud reaalsust.

7. 7. Mõtle nii, nagu mõtleks inimene, kes juba kogeb seda eelistatud reaalsust.

8. 8. Tegutse nii, nagu tegutseks inimene, kes juba kogeb seda eelistatud reaalsust.

Teine kiire võte — „Sinu eelistatud mina kui eeskuju”

1. 1. Loo oma kujutluses iseenda ideaalne, jumalik, täiuslik või ülim versioon. (Kui see on sulle raske, kujutle selle asemel oma lemmikut jumalikku olendit.)

2. 2. Aseta see „ideaalne sina” või „jumalik olend” oma kujutluses sellesse eelistatud reaalsuse olukorda.

3. 3. Jälgi kujutluses, kuidas see „ideaalne sina” või „jumalik olend” selles eelistatud reaalsuse olukorras end tunneb, mõtleb ja tegutseb.

4. 4. Lihtsalt JÄLJENDA seda käitumist:

   1. A. Tunne nii, nagu tunneb „ideaalne sina” või „jumalik olend” selles eelistatud reaalsuse olukorras.

   2. B. Mõtle nii, nagu mõtleb „ideaalne sina” või „jumalik olend” selles eelistatud reaalsuse olukorras.

   3. C. Tegutse nii, nagu tegutseb „ideaalne sina” või „jumalik olend” selles eelistatud reaalsuse olukorras.

MÄRKUS: sinu kujutlusvõime on „kanal”, mille kaudu sinu kõrgem mina sinuga räägib.

Siin selgitatakse, kuidas visualiseeritu, mille avaldumist soovid, tõhusalt teoks teha.

Pea meeles: füüsiline meel ei ole loodud teadma, KUIDAS miski avaldub või milline see avaldudes välja näeb. Kuid sa saad seda kasutada otsustamiseks, mida sa tahad.

Sinu visualiseering on lihtsalt olemisviisi sümboolne kujutis, mille eesmärk on tekitada sinus elevust. Kuid see ei pruugi avalduda sellisel kujul, nagu sa visualiseerid.

1. samm:

Loo sellest, mida soovid, nii elav visualiseering, kui suudad. Ja tunne selle suhtes tõeliselt suurt elevust.

2. samm:

ANNA see visualiseering ja elevusseisund oma kõrgemale meelele.

3. samm:

Seejärel LASE TÄIELIKULT LAHTI igasugusest vajadusest, et see avalduks sinu visualiseeritud kujul. (Kuid „hoia alles” selle visualiseeringuga seotud elevusseisund.)

Niisiis lase visualiseeringust lahti ning anna see koos elevusseisundiga oma kõrgemale meelele, kes mõistab, KUIDAS see saab avalduda.

Nii saab sinu kõrgem meel lasta sinu jaoks avalduda millelgi, mis vastab talle antud elevusseisundile, kuid mille konkreetne kuju on palju parem ja sügavam kui sinu visualiseeringu üksikasjad. Sinu kõrgem meel suudab lasta avalduda millelgi, mis ületab kaugelt kõik, mida inimmeel üldse ette kujutada suudab — ja seda tohutul määral!

Seega ära takista oma kõrgemal meelel andmast sulle midagi visualiseeringust oluliselt paremat, nõudes, et see „peab” avalduma ainult sinu visualiseeritud kujul.

Pea meeles: anna visualiseering oma kõrgemale meelele ja lase seejärel lahti vajadusest, et see avalduks sinu visualiseeritud kujul.

Reaalsusel on lõpmatult versioone. On lõpmatult paralleelreaalsusi ja need kõik on ühtviisi „reaalsed”, kuigi sa koged igal hetkel ainult üht versiooni.

Ühest versioonist teise liikumine pole tegelikult kuigi ebaloomulik ega keeruline, sest sa teed seda niikuinii kogu aeg — miljardeid kordi igas sekundis. Seega ei ole küsimus niivõrd selle „toimuma panemises”. Pigem on küsimus selles, kuidas suunata või „tüürida” seda, millisesse paralleelreaalsusse sa igal hetkel liigud. Paralleelreaalsuste vahetamine sarnaneb filmiga, milles liikumatud pildid vahetuvad 24 korda sekundis, või videoga, milles need vahetuvad 25 või 30 korda sekundis. See toimub nii kiiresti, et tekib sujuva ja katkematu liikumise illusioon.

Kui sa liigud reaalsuse teise versiooni, saad sa selleks „sinaks”, kes selles versioonis juba eksisteeris. Ja see „sina”, kes jäi versiooni, millest sa just lahkusid, on endiselt „reaalne” ja endiselt „seal”.

Kuna KÕIK on TEADVUS ja kuna SINA oled KÕIK, siis on ühest paralleelreaalsusest teise liikumine nagu ühes versioonis „silmade sulgemine” ja teises versioonis „silmade avamine”.

Ühest paralleelreaalsusest teise liikumine on nagu „teise sina aknast välja vaatamine”, nii et sa enam ei „vaata eelmise sina aknast”.

Kuid pea meeles, et see „uus sina” ja „eelmine sina” on mõlemad endiselt „reaalsed” ning mõlemad on alati olemas olnud … sest SINA oled KÕIK ja SINA oled ALATI OLEMAS OLNUD.

Seega taandub paralleelreaalsuste vahetamine sellele, et SINA, KES OLED KÕIK, muudad vaatenurka või lähtekohta, millest sa vaatled üht osa oma KÕIKEHÕLMAVAST MINAST.

Ja enda tajumine kõigena ei tähenda oma identiteedi kaotamist. Vastupidi, see tähendab oma enesemääratluse avardamist nii, et see hõlmaks KÕIKE.

Enne alustamist veendu, et mõtled sellest kui „väljakutsest”, mitte kui „probleemist”, sest „probleeme” on juba määratluse järgi raske lahendada ning just see, kuidas sa otsustad oma reaalsust määratleda, määrab tulemuse, mida koged! „Väljakutse” viib soovitud tulemuseni märksa tõenäolisemalt kui „probleem”.

Seejärel kasuta oma kujutlusvõimet ja kujutle sellist reaalsuse versiooni, mida tahaksid kogeda. Kujutle selles pildis kindlasti ka iseennast. Täpsemalt kujutle enda „ideaalset” versiooni — seda „sind”, kes sa kõige rohkem olla tahaksid. Seejärel lisa oma kujutluspilti praegune keeruline olukord ja märka, kuidas see kujuteldav „ideaalne sina” olukorraga toime tuleb. Siis lihtsalt jäljenda seda käitumist siin, päriselus! Käitu samamoodi, nagu käitus see „sina” sinu kujutluses selle olukorraga silmitsi seistes.

Igal hetkel tead sa kõike, mida sul on vaja teada, et olla see, kes sa olla soovid.

Sinu väline füüsiline reaalsus on tagasisideahel, mis annab sulle teada, millised on sinu uskumused.

Nii saad juhul, kui su väline reaalsus ei vasta sinu eelistustele, muuta oma uskumusi, et muuta välist reaalsust.

Tagasisideahel:

sinu uskumused ===> sinu reaalsustaju ===> sinu tunded ===> sinu mõtted, mis omakorda kinnistavad algseid uskumusi

Sinu tunded tulenevad sinu uskumustest. Sinu emotsionaalsed reaktsioonid tulenevad sellest, mida sa usud.

Oma uskumuste avastamiseks võid liikuda ahelas tagurpidi ja küsida endalt: „Mida ma peaksin uskuma, et end niimoodi tunda?” „Mida ma peaksin uskuma, et tajuda sellist füüsilist reaalsust?”

Kui muudad oma uskumusi mõne konkreetse reaalsuse või küsimuse kohta, muudad kohe ka seda, mida selle reaalsuse või küsimuse suhtes tunned.

Seepärast määrabki olukorrale antud tõlgendus ehk uskumus selle, mida sa olukorra suhtes tunned.

1. 1. Selgita välja, milline USKUMUS seda TUNNET põhjustab.

2. 2. Kui oled selle USKUMUSE avastanud, tunnista see „enda omaks”. (Tunnista endale, et sul on see uskumus.) Miks? Sest sa ei saa seda muuta, kui sa ei tunnista seda „enda omaks”.

3. 3. Asenda see USKUMUS positiivsema, sulle jõudu andva USKUMUSEGA.

4. 4. Samal hetkel, kui muudad seda USKUMUST, muutuvad ka sinu TUNDED.

Esmalt lase lahti tarbetust uskumusest, et „uskumusi on raske muuta”.

Sinu uskumused määravad suuna, kuhu sinu reaalsus — sinu elu — liigub. Kuid sinu uskumustel ei ole iseseisvat energiat. Ainult SINA annad energiat kõigile ENDA uskumustele.

Bashari võrdlus:

Lambipirn süttib ainult siis, kui saab pesast elektrienergiat. Iga uskumus on nagu lambipirn. Sellel ei ole iseseisvat energiat. SINA oled iga uskumuse ehk iga lambipirni ainus energiaallikas ehk elektripesa.

Seega, kui märkad, et sul on uskumus, mida sa ei soovi, keera lihtsalt see soovimatu lambipirn ehk sinult jõudu võttev uskumus pesast välja ja keera asemele meelepärasem lambipirn ehk sulle rohkem jõudu andev uskumus.

Teatris, kus mängitakse paljusid lavastusi, võib lava taga olla rekvisiite, mida kasutatakse sageli mitmes eri lavastuses. Igas lavastuses on rekvisiidil kindel tähendus, kuid väljaspool seda lavastust puudub sel olemuslik, iseenesest kaasas käiv tähendus. Kõik rekvisiidid on põhimõtteliselt tähenduseta. Tänu sellele algsele tähenduse puudumisele saame anda neile mis tahes tähenduse, mida soovime.

Samamoodi on kõik sündmused, mille „juhtumist” sa oma elus koged, „neutraalsed rekvisiidid”. Ühelgi sündmusel, mida sa koged, ei ole olemuslikku, iseenesest kaasas käivat tähendust. Need sündmused on tühjad ja neutraalsed; neil puudub olemuslik tähendus. Sellelt „puhtalt lehelt” lähtudes saame anda igale kogetavale sündmusele just sellise tähtsuse või tähenduse, nagu soovime.

Tavaliselt omistame ja „projitseerime” neutraalsele olukorrale tähenduse nii kiiresti ja automaatselt, et me isegi ei märka, et seda teeme.

Me „arvame”, et tõlgendus või „tähendus” on olukorda „sisse ehitatud”. Tavaliselt ei teadvusta me üldse, et just meie ise anname väga kindla tähenduse sellele, mis on tegelikult „neutraalne” sündmus, millel puudub iseenesest kaasas käiv olemuslik tähendus.

Uskumused ==> Taju ==> Tõlgendus ==> Emotsionaalne reaktsioon ==> Mõtted ==> Tegevus

Positiivne tõlgendus ==> Positiivne, soovitud kogemus
Negatiivne tõlgendus ==> Negatiivne, soovimatu kogemus

Kui annad sündmusele positiivse tähenduse, loob või tõmbab see sinu ellu positiivse, soovitud kogemuse.

Kui annad sündmusele negatiivse tähenduse, loob või tõmbab see sinu ellu negatiivse, soovimatu kogemuse.

Kujutle lugu, mis jõuab hargnemiskohta, kust see võib edasi minna kahte teed pidi: ühel on imeline lõpptulemus, teine on üdini ebameeldiv.

Sina seisad selle loo „hargnemiskohas” ning tõlgendus, mille sellele neutraalsele olukorrale annad, määrab täielikult, millise haru sa valid ehk millist reaalsuse versiooni otsustad kogeda.

Oluline!

Sellest järeldub:

kui sinuga juhtub midagi, millele annaksid tavaliselt automaatselt negatiivse tähenduse („See on ikka paras jama!”), otsusta anda sellele sündmusele positiivne tähendus — isegi siis, kui see „paistab” negatiivne ja sa veel ei tea, mis selles nii positiivset on. Ainuüksi sellele sündmusele positiivse tähenduse andmine ja otsus uskuda, et selles on sinu jaoks midagi tõeliselt „head”, loob kogemuse, mida pead üsnagi positiivseks! Proovi järele! Järgmine kord, kui mõtled „See on lihtsalt kohutav!”, pööra see ümber ja usu: „See on tõeliselt positiivne! Sellest tuleb tõesti midagi head! Ma ei jõua ära oodata, et teada saada, mis selles positiivset on!” Võid isegi ehmuda, kui tõhusalt see toimib.

Raske teha?

Olgu, proovi nii: „Olgu, ma tean, et see paistab lihtsalt kohutav. Aga mind ei huvita! Ma OTSUSTAN nüüd, et see on SUUREPÄRANE! (Kuigi ma ei suuda selles MIDAGI suurepärast ette kujutada!) Ma ei hakka „lootma”, et see on suurepärane. Ma ei hakka „palvetama”, et see oleks suurepärane. Ma OTSUSTAN, et see on suurepärane, ja ma tean, et varem või hiljem avastan, mis selles nii imelist on.”

Kui näed seda esimest korda toimimas, oled PAHVIKS LÖÖDUD! See on nagu maagia! Justkui muutuks reaalsus otse sinu silme all.

Oma elu eesmärgi leidmine.

Tegutse selle järgi! Elevust põhjustab kooskõla sinu kõrgema minaga. Elevus on „märk” sellest, et tegevus, mida kaalud, on kooskõlas sinu kõrgema minaga, ja just see kooskõla tekitabki elevust. See juhatab sind loomulikult selleni, mida sa oled „mõeldud” tegema ja mille sa oma hinge „lootuse” kohaselt vabal tahtel valid. See ongi sinu „eesmärk”. Niisiis on see lihtne, ent pingutuseta toimiv viis oma elu „eesmärgi” leidmiseks.

Toimemehhanismi seisukohalt on „elevus” kõrge resonantse ergastuse seisund, mis tekib siis, kui füüsilise mõõtme mina mõtted ja kavatsused on täpses kooskõlas tema enda kõrgema mina mõtete ja kavatsustega.

Seega toimib elevus „kompassina”, andes sulle teada, millal oled „õigel kursil” — millal teed või kaalud just seda, mida sinu kõrgem mina väga tahaks, et sa teeksid.

Kui järgid oma elevust ja teed seda, mis sinus elevust tekitab, tähendab see järgmist:

1. 1. See tegevus on „sina” ehk tõeliselt kooskõlas sinu hingega.

2. 2. Kuna see tegevus on „sina”, tuleb see sulle pingutuseta.

3. 3. Kuna see tegevus on „sina”, toetab universum sind, sealhulgas rahaliselt, et saaksid sellega jätkata üha avarduvatel viisidel.

Oma elevuse järgimine tähendab sinu kõrgema mina antud „märkide” järgimist. Need juhatavad sind võimalikult OTSE selleni, mille sa tema „lootuse” kohaselt vabal tahtel valid — ja see ongi sinu elu eesmärk. Konks on järgmises:

isegi kui oma elevuse järgimine tähendab millegi näiliselt tühise ja sügavama tähenduseta tegemist, tee seda ikkagi! Sest seda näiliselt argist asja tegema asudes võid kohtuda kellegagi või avastada midagi, mis sobib sinu elu eesmärgi edendamiseks just „täiuslikult”.

Oluline kaalutlus

„Järgi oma elevust TERVIKLIKKUSES.” Bashari määratluses EI tähenda „terviklikkus” mingit kindlat moraalinormi, vaid hoopis mõistmist, et kõik on üks tervik ja sina oled selle tervikuga üks. Seetõttu kohtled sa kuldse reegli kohaselt kõiki ja kõike samasuguse austuse, tähelepanelikkuse ja hoolivusega, nagu sooviksid, et sind koheldaks.

„Järgi oma elevust TERVIKLIKKUSES.”

1. 1. TEGUTSE selle olemasoleva võimaluse järgi, mis tekitab sinus kõige suuremat elevust ja mille puhul saad säilitada terviklikkuse.

2. 2. Tegutse selle võimaluse järgi nii hästi, kui suudad — oma võimete täies ulatuses. Kui sa ei saa selle võimaluse raames enam edasi tegutseda, siis TEGUTSE taas selle võimaluse järgi, mis tekitab sel hetkel kõige suuremat elevust ja mida saad teha terviklikkust järgides.

3. 3. Ära nõua, et tulemus oleks selline, nagu sa ootad või kavatsed! (Miks? Sest sinu kõrgemal minal võib olla mõttes palju parem tulemus. Kuid sa takistaksid selle parema tulemuse saabumist, kui nõuaksid just seda tulemust, mida ise ootad.)

Kui tegutsed sel viisil, jõuad oma elu eesmärgi teostamiseni.

Kui sul on enda loodavas reaalsuses midagi anda, leidub inimesi, kes on valmis seda vastu võtma. Mida iganes sa pakud, leidub inimesi, kes on sellele avatud ja oskavad seda hinnata.

Meie ise oma kõrgema mina ehk ülehingena loome tegelikult aega sellisena, nagu me seda kogeme. Meie kõrgem mina eksisteerib väljaspool aega ja ruumi. Ta projitseerib osi endast kindlatesse aja ja ruumi hologrammidesse ehk aja ja ruumi maatriksitesse, mida kogeme kehastustena. Seega on iga üksiku kehastuse vaatenurgast olemas aeg, olemas on „minevik, olevik ja tulevik”. Kuid kõrgema mina vaatenurgast aega ei ole. Kõik toimub PRAEGU. See on üks suur igavene PRAEGU. Seega pea meeles, et meie kõrgem mina loob sedasama „aega”, mida me lineaarselt kogeme.

Kui tahame väga midagi praegu teha ja seda on hõlpsasti võimalik teha, pole probleemi. Me lihtsalt teeme seda.

Aga kui tahame väga midagi praegu teha ning seda EI OLE võimalik teha PRAEGU, oleme jõudnud otsustavasse valikukohta:

võime otsustada tõlgendada seda nii: „Ma ei saa seda, mida tahan.”

Või võime otsustada tõlgendada seda nii: „Ma saan alati seda, mida tahan. Kui see pole veel kättesaadav, peab sellel olema väga hea põhjus.”

See, kumma valiku teeme, on tulemuse kujunemisel otsustav, sest see valik võrdub USKUMUSE valimisega ning seejärel kogeme selle uskumusega kooskõlas olevat tulemust.

Kui otsustad tõlgendada olukorda nii: „Ma ei saa seda, mida tahan”, siis ei saa sa tõepoolest ka edaspidi seda, mida tahad.

Kuid teine võimalus on järgmine: otsusta tõlgendada seda olukorda, kus sa ei saa PRAEGU teha seda, mida tahad, nii: „Ma saan alati seda, mida tahan.” „Ma saan alati seda, mida tahan. Kui see pole veel kättesaadav, peab sellel olema väga hea põhjus.”

Vaata, sageli „korraldab” meie kõrgem mina aega nii, et me ei saa soovitut siis, kui seda algul tahame, üksnes seetõttu, et ta soovib, et saaksime ESMALT teatud kogemusi, omandaksime oskusi, õpiksime mõndagi hindama, looksime sidemeid teiste inimestega ning jõuaksime teatud arusaamadeni! Nii oskame siis, kui saame lõpuks kogeda seda, mida tahame, seda palju sügavamal ja tähendusrikkamal tasandil hinnata ning nautida.

Seega, kui tahad midagi teha ja see pole kohe võimalik, PEA MEELES: sinu kõrgem mina üksnes lükkab seda kogemust edasi, et saaksid kõigepealt teisi kogemusi. Nii saad soovitut kätte saades seda VEEL ROHKEM nautida ja hinnata.

Seega, kui tahad midagi teha ja see pole kohe võimalik, USALDA OMA AJASTUST.

Ära võta omaks uskumust: „Ma ei saa seda, mida tahan.”

Selle asemel tuleta endale meelde: „Ma saan alati seda, mida tahan.” „Ma saan alati seda, mida tahan. Kui see pole veel kättesaadav, soovib mu kõrgem mina kindlasti, et saaksin esmalt mõned teised kogemused, et võiksin soovitut kätte saades seda veelgi rohkem nautida. Saan seda nautida palju rikkalikumal ja sügavamal tasandil.”

Kui „järgid oma elevust” käesolevas hetkes, igas „praegu”-hetkes, viib see „positiivse sünkroonsuseni” — selleni, et asjad laabuvad „maagiliselt” rõõmustaval ja üllatavalt meeldival viisil.

Kui eirad oma elevust ning lased end juhtida hoopis hirmudel ja muredel, viib see „negatiivse sünkroonsuseni” — häirivate sündmusteni, just nende asjadeni, mida soovisid vältida.

„Positiivne sünkroonsus” on selliste sündmuste toimumine, mis peegeldavad täiuslikult sinu eelistusi ja soove.

„Negatiivne sünkroonsus” on selliste sündmuste toimumine, mis peegeldavad täiuslikult sinu hirme ja kahtlusi.

(Sest iga uskumus loob reaalsuse, mis kinnitab selle uskumuse kehtivust.)

Ükskõik milline on sinu uskumus, universum toetab ja kinnitab seda, tõmmates sinu ellu asjaolusid, olukordi, võimalusi ja inimesi, mille mõjul see reaalsuse „versioon” kinnistub.

Kui kogeme soovimatut reaalsust, peame liikuma tagasi selle algpõhjuse juurde ja küsima endalt: „Mida ma peaksin uskuma, et luua selline reaalsus?”

Kui oleme selle soovimatut tulemust loova uskumuse ära tundnud, saame otsustada ja valida endale meelepärasema uskumuse — selle, millega tahaksime varasema uskumuse ASENDADA.

Seejärel võtame selle uue, meelepärase uskumuse omaks. Ah … aga just siin lähebki asi „keeruliseks”. Sageli avastavad inimesed, et „libisevad tagasi” vana, soovimatu uskumuse juurde. Miks? Tavaliselt seepärast, et neil on sügavalt juurdunud tunne — seesmine kõhutunne —, et vana uskumus on kuidagi „reaalsem”, „kindlam” ja rohkem kooskõlas sellega, „kuidas asjad tegelikult on”, kui uus, meelepärane uskumus.

Kuidas siis teha nii, et uus, meelepärane uskumus „püsima jääks”? Otsustav on järgmine:

harjuda mõttega, et pole olemas muud reaalsust peale selle, mille sa ise oma uskumuste põhjal määratled.

Harjuda mõttega, et pole olemas muud reaalsust peale selle, millisena sa oma reaalsuse määratled.

Harjuda mõttega, et pole olemas mingit „alusreaalsust”, mis oleks mõnest teisest reaalsusest „reaalsem”.

Harjuda mõttega, et pole olemas „alusreaalsust”, mille järgi saaksid mõõta ja hinnata, kui „reaalne” on sinu uus uskumus.

Tegelikult seisnebki reaalsus selles, et mingit „olemuslikku reaalsust” ei ole. On ainult eri uskumuste loodud reaalsused, mis kõik on võrdselt kehtivad ja võrdselt reaalsed.

Harjuda mõttega, et pole olemas ühtki reaalsuse määratlust, mis oleks mõnest teisest määratlusest reaalsem või kehtivam.

Nagu maalimist alustades: ees on tühi lõuend lõputute võimalustega. „Tühi”, sest mingit „olemuslikku tõelist reaalsust” EI OLE üldse olemas! „Lõputud võimalused”, sest reaalsus võib olla MIS TAHES, milleks sa selle oma määratluste ja uskumuste järgi määratled.

Kui see sulle tõeliselt „kohale jõuab” ja sa tõesti „taipad”, „läbinisti mõistad” ning saad aru, et mingit „tõelist” reaalsust ei ole, ei jää sind enam saatma tunne, et vana uskumus on sinu uuest, meelepärasest uskumusest „reaalsem”. Seetõttu ei tunne sa ka mingit sügavalt juurdunud „vajadust” vana uskumuse juurde tagasi libiseda põhjendusega, et see esindab kuidagi paremini „tegelikku maailma”.

Siis saad hõlpsasti vastu võtta ja omaks võtta mis tahes reaalsuse määratlused, mis on kõige paremas kooskõlas selle „sinaga”, kes sa olla eelistad, ning selle „reaalsusega”, mida sa kogeda eelistad.

Ja kui avastad, et „libised tagasi” varasemate soovimatute reaalsuse määratluste juurde, võta lihtsalt aeg maha ja mõtiskle pikemalt järgmiste mõtete üle:

pole olemas mingit „alusreaalsust”, mis oleks mõnest teisest reaalsusest „reaalsem”. On ainult eri uskumuste loodud reaalsused. Kõik uskumused on võrdselt kehtivad ja võrdselt reaalsed.

Kui mõistad, et sinu uus, meelepärane uskumus on sama kehtiv ja sama „reaalne” kui su vana, soovimatu uskumus, otsusta lihtsalt võtta uus, meelepärane uskumus pingutuseta omaks.

OLEVIK tuleneb OLEVIKUST.

Loomine toimub ainult OLEVIKUS. OLEVIK on praegune tulemus sellest, mida sa PRAEGU pead enda jaoks kõige tõesemaks. Järjepidevust ühest olevikuhetkest järgmisse peetakse „normaalseks”, kuid tegelikult on see valikuline: kui muudad äkitselt ja hüppeliselt oma uskumusi, koged äkilist ja hüppelist muutust oma praeguses reaalsuses. OLEVIK on praegune tulemus sellest, mida sa PRAEGU pead enda jaoks kõige tõesemaks.

Minevik ei mõjuta olevikku mitte mingil moel, välja arvatud sedavõrd, kuivõrd sa usud, et see seda teeb.

Kui muudad oma olevikku, muutes praeguseid uskumusi, „liigud” teise paralleelreaalsusse, millel on oma „tulevik” ja „minevik”. Teisisõnu muudad olevikku muutes ka oma minevikku ja tulevikku. Sa liigud täiesti teise hologrammi, millel on oma „minevik”, mis on kooskõlas selle „olevikuga”, ning ka oma „tulevik”, mis on samuti kooskõlas selle „olevikuga”. Nagu Bashar minu mäletamist mööda ütleb: „Sa lood mineviku ja tuleviku siinsest ja praegusest.”

Järjepidevus on „illusioon”, just nagu filmide järjepidevus on illusioon, sest tegelikult on tegu 24 eraldi pildiga sekundis. Seetõttu on järjepidevus valikuline. Minevik viib järk-järgult olevikuni, kuid ei põhjusta olevikku. Ja just nagu film võib liikuda äkitselt ühest stseenist täiesti teise, saad seda teha ka sina, sest järjepidevus ei ole tegelikult vajalik.

Ainult olevik on reaalne. Seetõttu saab ainult olevik luua olevikku.

Kui usud visalt, et olevik tuleneb minevikust, vead sa praegu minevikku olevikku ja „projitseerid” praegu ettekujutust, et see näiline minevik mõjutab olevikku. (Muide, märka, et kogu see „mineviku olevikku vedamine” toimub samuti AINULT olevikus.) See on nagu ankru endaga kaasas vedamine, selle asemel et ankrust ehk minevikust lihtsalt lahti lasta ning elada olevikus vabalt ja kergelt. Ole minevikust vaba! Ela olevikus rõõmsalt!

Hirm tähendab, et sa usud, et väga tõenäoliselt juhtub midagi, mille juhtumist sa sugugi ei taha!

Seega annab hirm sulle teada, et usud reaalsusse, mida sa ei eelista. Nii võib hirm sind teenida „näidiku” või „häiresignaalina”, mis annab teada: „Hei, ma usun reaalsusse, mis pole minu olemusega üldse kooskõlas!”

Kui oled sellest teadlikuks saanud, võid otsustada oma uskumust muuta, et sellised hirmutavad stsenaariumid enam sinu reaalsuses esile ei kerkiks.

1. 1. Leia üles uskumus, mis seda hirmu põhjustab. Küsi endalt: „Mida ma peaksin uskuma, et seda praegu karta?”

2. 2. Kui oled seda hirmu tekitava uskumuse ära tundnud, siis tunnista, et see on sinu praegune uskumus. Tunnista see „enda omaks”. (Sa ei saa muuta seda, mida sa ei tunnista enda omaks.)

3. 3. Küsi endalt: „Millise uskumusega tahaksin selle uskumuse ASENDADA?”

4. 4. Kui oled otsustanud, milline on sinu uus, meelepärane uskumus, võta see vastu. Võta see omaks. Hinga see endasse. USALDA, et uus uskumus on nüüd sinu olemuses aktiivne ja toimiv. (Sa ei pea vanast uskumusest „lahti saama”. Pead selle üksnes asendama endale meelepärase uskumusega.)

   Häälestu uuele uskumusele vastavale mõtteviisile.

   Häälestu uuele uskumusele vastavale tundeseisundile.

   Võta omaks uuele uskumusele vastav kehakeel ja tegevused.

Iga hing sirutab osi endast kindlate kehastustena aega ja ruumi. Nii nagu ühest käest sirutub välja mitu sõrme, on aja ja ruumi paljudes punktides palju kehastusi, mis kõik lähtuvad ühest ja samast hingest. Sinu hinge vaatenurgast, väljaspool aega ja ruumi, leiavad kõik need kehastused — mineviku kehastused, praegune kehastus ja tuleviku kehastused — aset üheaegselt, PRAEGU. Kuigi sinu hingel on palju kehastusi, on igaüks neist sinu ainulaadne „versioon”, mis ei kordu kogu igaviku jooksul enam kunagi. See sinu kehastus, see sinu versioon, ei kordu enam kunagi. Seega ole nii väga sina ise, kui vähegi saad! Ole täielikult see, kes sa oled! See ongi sinu eesmärgi täitumine.

Küllus on võime teha seda, mida sul on vaja teha, siis, kui sul on vaja seda teha. Raha on vaid üks paljudest sobivatest vahenditest selle külluse saavutamiseks. Ja see ei ole alati kõige otsesem vahend, mille abil teha vajalikku just siis, kui seda on vaja teha.

Ühiskonna ühtsus ei sünni ühetaolisusest. Ühtsus saab tekkida ainult siis, kui kõiki inimesi nende lõputus mitmekesisuses peetakse võrdseteks ja väärtuslikeks. Universum on lõputult mitmekesine. Igal olendil on oma viis lõputu loomise ideed uurida ning kõik need viisid on võrdselt kehtivad. Kui ühiskond julgustab iga inimese ainulaadset eneseväljendust, on see ühiskond kõige tugevam ja ühtsem.

Kui tunnustad kõigi võrdsust ja väärtust, tunnustad kogu Loomingu kõigi tahkude võrdsust ja väärtust ning selle peegeldusena toetab ka kogu Looming sind kõiges, mida teed!

Olemasolu on igavene — ilma alguseta. Seega oli olemasolu olemas ENNE seda, kui tekkisid mõisted „eesmärk” või „mõte”. Seetõttu ei vaja olemasolu oma eksisteerimise õigustamiseks mingit kindlat „eesmärki” ega „mõtet”. See lihtsalt on.

Teisisõnu lõi Lõpmatu Looja kõik puhta lehena (tabula rasa), et SINA saaksid anda sellele absoluutselt IGASUGUSE „mõtte” või „eesmärgi”, mida soovid.

Seega on universum tehniliselt täpselt väljendudes „tähenduseta”. Aga see on hea! See on tõeline õnnistus!

Lõpmatu Looja on andnud SULLE vaba tahte, et saaksid nüüd oma vaba tahet kasutades anda elule absoluutselt IGASUGUSE „mõtte” või olemasolule „eesmärgi”, mida soovid!

(Kõrvalmärkus: vaata „Neutraalsed rekvisiidid”.)

Hukkamõist ja eelistus

Hukkamõist tähendab selle väärtuse eitamist, mida sa ei eelista. Alati, kui mõistad midagi hukka, keskendad sellele oma tähelepanu, vahetad sellega energiat ning seeläbi „muutud” selleks võnkeks. Nii muutud automaatselt just selleks, mida taunid. Muutud selleks, mille väärtust eitad. Eelistus seevastu ei ole hukkamõist. Eelistamine tähendab, et kasutad oma võimet eristada, mis on tõeliselt „sina”, mis tekitab sinus elevust, ning teed seejärel valikuid, mis on kooskõlas tõelise „sinuga”. Ühe asja eelistamine ei nõua nende teiste asjade väärtuse eitamist, mida sa ei eelista.

Seega on soovitus järgmine: vali see, mida eelistad, ILMA hukkamõistuta (väärtuse eitamiseta) selle suhtes, mida sa EI eelista.

Sa muutud selleks, millele oma tähelepanu keskendad. Millelegi tähenduse — olgu positiivse või negatiivse — andmine tähendab selle oma ellu kutsumist. Millegi suhtes neutraalseks jäämine — sellele tähenduse omistamata jätmine — on viis, kuidas seda reaalsust oma ellu mitte tõmmata.

„See on kohutav!” =========> Tõmbad seda reaalsust ligi.
„See on imeline!” =======> Tõmbad seda reaalsust ligi.
„Suhtun sellesse neutraalselt.” ===> Sa ei tõmba seda reaalsust ligi.

Lõpeta iseenda väärtuse eitamine, sest sina ise oled kõik, millega saad oma universumis töötada. Sa esindad omal viisil Lõpmatut. Kui eitad selle või mõne selle osa väärtust, ei lase sa endal toimida tervikliku olendina, kes suudab teistelt tulevat teavet konstruktiivselt kasutada. Enda väärtust eitades takistad tõsiselt oma ainsa reaalsust loova mootori tööd.

Armastus on teadmine, et kõik on väärtuslikud ja head väärt.

Süütunne on uskumus, et inimene ei vääri üldse midagi head, ning uskumus enda väärtusetusse.

Seega on süütunne armastuse vastand.

Vihkamine ei ole armastuse vastand.

Vihkamine on armastus, mis on läbinud hukkamõistu.

Vihkamine on armastuse vastaspoolus, kuid eeldab siiski, et keegi on midagi väärt.

Iga kahe või enama inimese jagatud kogemus tuleneb sellest, et kõik osalised on nõustunud seda kogemust koos looma. Isegi konflikt saab tekkida ainult siis, kui mõlemad pooled nõustuvad konfliktis olema. Saad kogeda üksnes seda, mis resoneerib nende võngetega, mida sa praegu valid kehastada. Kui „usud”, et vajad kaitset, tõmbad oma reaalsusse just seda, mille eest „usud” end kaitset vajavat. Kui sõda „ei kuulu sinu võnkesse”, ei ole sul võimalik sõda kogeda. Saad kogeda üksnes seda, mida oled mingil tasandil juba nõustunud kogema.

Kui näed und, tundub unenägu „täiesti TÕELINE!” Ent ärgates mõistad, et see oli „kõigest unenägu”.

Just PRAEGU oled tegelikult vaimus. Sa ei ole üheski füüsilises mõõtmes. Sa ei ole kunagi vaimust lahkunud. Just PRAEGU oled vaimus ja näed und, et koged seda füüsilist kehastust.

Just PRAEGU tundub see unenägu füüsilisest kehastusest „täiesti TÕELINE!”

Ent kui läbid „surmaga” kaasneva ülemineku, ÄRKAD sellest unenäost üles ja „meenutad”, et oled tegelikult vaim. Ning mõistad, et kogu see füüsilise kehastuse kogemus oli „kõigest unenägu”.

Vahemärkus

See, et tegemist on „kõigest unenäoga”, ei tähenda, et see ei oleks „tõeline”. Kui sinu teadvuse fookus asub mõne AEGRUUMI HOLOGRAMMI sees, on see „tõeline”. Kui sinu teadvuse fookus asub väljaspool mõnd AEGRUUMI HOLOGRAMMI, näib see hologramm „illusioonina”.

Kumb siis tõsi on? „Tõeline” või „illusioon”? MÕLEMAD on õiged ja tõesed! See sõltub lihtsalt sinu vaatenurgast — sellest, kuhu sinu teadvus igal hetkel keskendub.

Ja … kui läbid „surmaga” kaasneva ülemineku ning sellest unenäost „ärkad”, näed IKKA VEEL und, kuid nüüd näed kõrgema mõõtme unenägu. Mõlemad on võrdselt „tõelised”. Mõlemad on võrdselt „unenäod”.

Ja kui tõused aina kõrgematesse mõõtmetesse, „ärkad” korduvalt sellest unenäost ärksamasse reaalsusse, kuid ka see on unenägu, mida mõistad siis, kui tõused veel kõrgemasse mõõtmesse.

Mõtted on ainus reaalsus.

Unenäod on ainus reaalsus.

Teadvus on ainus reaalsus.

Näide: tool, millel istud, ei ole tegelikult „tõeline”. Kuid sinu KOGEMUS sellest toolist on „tõeline”.

Nii nagu prisma lahutab tervikliku valge valguse selle koostisvärvideks, toimib ka isiksus prismana, lahutades hinge tervikliku energia kolmeks koostisosaks: uskumusteks, emotsioonideks ning mõttemustriteks ja tegudeks.

Hing ====> isiksuse prisma ====> uskumused
====> emotsioonid
====> mõttemustrid ja teod

Kogu loomingus on ainult ÜKS HETK — igavene PRAEGU.

„Aeg” on teadvuse loodud illusioon.

Järgmine võrdpilt aitab seda selgitada:

Filmiprojektoris näidatakse filmi üksikuid kaadreid kiires ühtlases jadas — üks kaader korraga. See LIIKUMATUTE kaadrite kiire ühtlane jada loob voolava aja ILLUSIOONI. Kuid tegelikult eksisteerivad kõik kasutatavad kaadrid üheaegselt. „Aja” illusioon tekib ainult siis, kui filmiprojektor näitab neid kaadreid ükshaaval kiires ühtlases jadas. Ometi eksisteerivad KÕIK need kaadrid üheaegselt. Tegelikult saab kinomehaanik filmirulli välja võtta, selle põrandale laotada ning kõiki neid kaadreid korraga vaadata.

Samamoodi „projitseerib” meie teadvus üksikuid „reaalsuse liikumatuid kaadreid” ühtlases ja äärmiselt kiires jadas. Bashar ütleb, et teeme seda MILJARDEID kordi sekundis, luues seeläbi AJA ühtlase voolamise ILLUSIOONI. Üheski neist üksikutest „reaalsuse liikumatutest kaadritest” ei ole absoluutselt MINGIT LIIKUMIST! See on tardunud hetkepilt — täiesti liikumatu. Ja ometi, kui need liikumatud kaadrid ühtlaselt väga kiiresti üksteisele järgnevad, tekib meil aja — aja voolamise — ILLUSIOON.

(MÄRKUS: kogetava füüsilise mõõtme tegelik „välgusagedus” või „kaadrisagedus” on üliväike ajaühik, mille määratleb Plancki konstant.)

Meie maine teadvus toimib nagu filmiprojektor, mis vaatab neid liikumatuid kaadreid ainult kiires ühtlases jadas.

Meie kõrgem mina toimib nagu kinomehaanik, kes saab filmirulli välja võtta ja KÕIKI kaadreid üheaegselt vaadata. Meie kõrgem mina toimib ajatus igavese PRAEGU tsoonis.

Seega on kogu aeg tegelikult PRAEGU. Sinu eelmised elud toimuvad just PRAEGU. Sinu tulevased elud toimuvad just PRAEGU. Kõik ajaperioodid eksisteerivad koos just PRAEGU. Mõiste „taaskehastumine” ei ole päris nii täpne kui „mitu üheaegset kehastust”.

Tavaliselt on „reaalsuse kaadrid”, mida me kiires jadas vaatame, omavahel seotud ja sarnased. Sellest tuleneb pidevuse ILLUSIOON.

Pidevus on ILLUSIOON.

Pidevus on ILLUSIOON, sest keegi ei ole kohustatud liikuma ühest kaadrist järgmisesse, mis on peaaegu samasugune. (Aja „tavaline” kulg.) Selles lõpmatus universumis on võimalik „hüpata” täiesti teistsugusesse kaadrisse. Ja just seda nimetatakse tavaliselt „ajarännuks”.

Ajarännus ei ole paradoksi.

Ajarännus ei ole paradoksi. Klassikaline ajarännu „vanaisa paradoks” ei ole tegelikult üldse paradoks. See klassikaline paradoks ütleb sisuliselt järgmist:

Kui rändad ajas oma vanaisa aega ja tapad ta enne, kui tal sünnib lapsi, ei saa sinu isa sündida. Siis ei saa ka sina sündida. Kui sa aga pole kunagi sündinud, kuidas saaksid minna ajas tagasi oma vanaisa tapma?

LAHENDUS: on olemas lõpmatu hulk ajajooni, mis kõik eksisteerivad üheaegselt. (Paralleelsed, kuid eraldiseisvad ajasündmuste rajad või „vood”.) Iga kord, kui „rändad ajas” klassikalises mõttes minevikku või tulevikku, hüppad TEISELE ajajoonele, mitte sellele, millel oled seni elanud. Seega on kõik, mida sa SELLEL ajajoonel teed, osa SELLE ajajoone „loomulikust ajaloost”, kuid sinu lähteajajoones ei toimunud mingit muutust. See TEINE ajajoon võib näida sinu enda mineviku või tulevikuga peaaegu identne, kuid tegelikult on see täiesti TEINE ajajoon. Seega paradoksi ei ole.

Kuidas eristada {seda, mida arvad end uskuvat} ja {seda, mida tegelikult usud}?

Lihtne! Sinu teod näitavad alati, mida sa tegelikult usud. Alati. Sinu teod paljastavad, mida sa tegelikult usud.

Meie tajutav „väline reaalsus” on tegelikult illusioon (holograafiline illusioon), mis peegeldab meile tagasi (nagu peegel) meie uskumusi, mõtteid ja tundeid.

Ja nagu peegli puhulgi, muutub sinu sisemiste uskumuste, mõtete ja tunnete muutudes vastavalt ka väline peegeldus.

(Peeglil ei ole omaenda meelt. See saab peegeldada tagasi ainult seda, mis on tema ees — sinu uskumusi, mõtteid ja tundeid, millised need ka poleks.)

KUIDAS see kõik toimub? Sinu kõrgem meel toimib holograafilise peeglina, luues sinu ümber holograafilise mulli, mis ongi sinu „tajutav väline reaalsus”.

Soovitatav viis kasutada visualiseerimist eelistatud reaalsuse saavutamiseks on järgmine:

1. 1. Kujutle visualiseerides keskendunult eelistatud reaalsust.

2. 2. See viib sind ELEVUSE SEISUNDISSE, sest kujutled, et sul on see juba olemas.

3. 3. Seejärel LASE sellest kujutluspildist täielikult LAHTI ning ära nõua mingil juhul, et see avalduks just sellisel kujul.

4. 4. Sinu kõrgem mina häälestub seejärel sinu ELEVUSSEISUNDILE ja soovile ning hakkab tegutsema, et tuua sulle PALJU PAREM tulemus kui mis tahes tulemus, mida oleksid suutnud ette kujutada.

Märkus

Oma kujutluspildist kinni hoides ja nõudes, et tulemus oleks just selline, PIIRAD parima võimaliku tulemuse saavutamist ega lase oma kõrgemal minal tuua sulle tulemust, mis on VÕRRATULT PAREM kõigest, mida oleksid suutnud ette kujutada või välja mõelda. Ja ta saab tuua selle sinuni lihtsamalt ja kiiremini kui selle kindla tulemuse, mida sa nõudsid.

Oleme eelkõige vaimus — just PRAEGU. Oleme alati olnud vaimus. Me ei ole kunagi vaimust lahkunud. OLEME VAIMUS JA NÄEME PRAEGU UND, ET ME EI OLE VAIMUS.